Kalurid Ringsu sadamas

Uus kolhoosiasula asula valmimas

Mootorratas oli Nõukogude ajal saare peamisi liiklusvahendeid

Ruhnu saar liideti NSV Liiduga 1939 ja uuesti 19. XII 1944. 26. IX 1950 moodustati Ruhnu külanõukogu, mis arvati Pärnu rajooni koosseisu (1957–63 oli Pärnu linna all), alates 12. XII 1986 Kingissepa rajooni koosseisu. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas elanike arvu kiire kasv, paljud tulid naabersaarelt Kihnult. Ruhnurootslased olid saarelt lahkunud, nende talud kuulutati riigi omandiks ja uued omanikud pidid need välja ostma. Saarel avati ilmajaam (1945), 1946 taasavati kool ja 1947 kauplus. 1949 asutati kolhoos Ruhnu, 1951 moodustati kalurikolhoos Kommunismi Majak (vt kolhoosid Ruhnul). Esimeste aastate põllumajanduslik suund ei õigustanud ennast, 1951 pöörduti tagasi traditsioonilise kala- ja hülgepüügi juurde. 1960. aastatel hakati soetama laevu, 1969. aastaks oli kolhoosil 6 traallaeva, 9 väiketraali, 12 kakuampaati, 10 sõudepaati ja lisaks püüniseid. Oma maa harimiseks jäeti kolhoosnikele suhteliselt suur vabadus, mis aitas inimesi kolhoosiga siduda. Hea kala- ja hülgesaak ning varasemast parem juhtimine lõid aluse suhteliseks heaoluks. Juba kahe aasta pärast määrati kolhoosile riiklike kalapüügiplaanide eduka täitmise eest sotsialistliku võistluse vabariiklik rändpunalipp ja rahaline preemia. Valmisid sidejaoskond (1956), elektrijaam (1958, elektri said kõik majapidamised), rahvamaja (1959), kolhoosnikel aidati ehitada väikeelamuid. Ruhnu sai kino, samuti tele- (1954) ja raadioühenduse. 1960. aastatel tehti ulatuslikult maaparandustöid, ehitati tee sadamast külla. Kolhoosiaja suurehitus oli Ringu sadam kalatöötlemistsehhi ja külmhoonega. Sadama muuli ehitamiseks ohverdati Ruhnule ilmet andnud vanad kiviaiad. Paranes ka ühendus mandriga, 1965 algasid regulaarlennud Ruhnu ja mandri vahel. Põhiliseks kohalikuks liikumisvahendiks oli mootorratas, hiljem ka veoauto ja autobuss. Suurim kultuurisündmus oli 1965–71 toimunud Kihnu-Ruhnu mängud, kus kahe saare rahvas võrdles oma oskusi  töös, spordis, isetegevuses ja käsitöös. 1969 loodi seoses Kihnu-Ruhnu mängudega Korsi talus saare kultuuripärandit tutvustav muuseumituba, kuid oma muuseumini jõuti alles 1989. Kolhoosile sai saatuslikuks 2. XI 1969 torm, mis hävitas sadama. Saare heaolule omakorda iseseisva kolhoosi likvideerimine. Järgmisel aastal liideti Ruhnu Audruranna kolhoosiga mandril, 1973 ühines viimane omakorda kalurikolhoosiga Pärnu Kalur. Saarelt viidi minema kõik laevad, töökojad ja laod. Inimesed, kes olid elatusvahenditest ilma jäänud, lahkusid mandrile. Kui Mandri-Eestis tõi sunniviisiline kolhooseerumine kaasa talurahva külast lahkumise, siis Ruhnus algas massiline saarelt lahkumine seoses oma kolhoosi likvideerimisega. 1967 oli elanike arv 222 inimest, 1973 oli elanike arv ainult 99. 1979 elas saarel ainult 58 inimest, kes töötasid peamiselt kalurikolhoosis Pärnu Kalur, kuid ka koolis, külanõukogu täitevkomitees, metskonnas, piima vastuvõtupunktis, raamatukogus, sidejaoskonnas ja tuletornis. Uus ajastu Ruhnu ajaloos algas 1986, kui saar arvati Kingissepa rajooni alla.

Loodud 2013