paatkond (ingl boat crew, vn лодочная ватага), ka paadivägi, venevägi, rühm kalureid, kes ühes paadis võrkudega kalastamas või kaugemates randades rändpüügil käis. Paatkond oli harilikult püsiv (vähemalt ühe hooaja). 19. sajandil oli sõudepaadi paatkond 3–10 meest (harilikult ühest kaluriperest või koos sugulaste ja naabritega), suurim paatkond oli Muhus (kuni 14 meest).

Paat kuulus ühele paatkonna liikmele, kes oli ühtlasi kipriks. Võrgud olid igal kaluril omad. Iga paatkonna liige võttis kaasa sama arvu võrke, mis pikaks võrguriviks ühendatult kindla korra kohaselt vette lasti. Iga kalur sai saagi oma võrkudest, paadi omanikule anti lisaks varikalad. Harvemini oli paat ühine ja saak jagati võrdselt paatkonna liikmete vahel.

Selline kalapüügi viis püsis kauem Eesti põhjarannikul, kus räim ja kilu raputati võrgust välja (Lääne-Eesti väljanoppimise asemel). Merel tegutses kipper keulamehena, ta juhtis võrkude vettelaskmist. Päramees juhtis sellal paati ühe aeruga, teised paatkonna liikmed olid souamehed.

Paatkonnas püsisid vanad kogukondlikud tavad kauem kui nootkonnas.

Murdeti: selts, võrguselts, mest, mestimebed, seur, kamp.

Vaata ka seotud artikleid

• artell
• nootkond

Kirjandus

• A. Luts. Eesti randlaste kalastusega seotud tavade sotsiaalne funktsioon. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat 31, 1978

MerLe, 1996; RKL, 2007 (G. Troska)