Paistu Püha Neitsi Maarja kirik

Paistu Püha Neitsi Maarja kirik

Paistu Püha Neitsi Maarja kirik, asub Viljandimaal Viljandi vallas Paistus, kuulub EELK Viljandi praostkonna Paistu Maarja kogudusele.

Esimene teade Paistu vaimuliku kohta pärineb 1234. aastast; kirikut on esimest korda mainitud 1329 seoses leedulaste rüüsteretkega. 17. ja 18. sajandi sai kirik sõdades ja 1817 piksepõlengus tugevalt kannatada.

Arhitektuur

Arvatavasti 13. sajandi neljandal veerandil ehitatud kivikirik oli tornita ning koosnes kolmelöövilisest kolme traveega pikihoonest ja väiksemast, kesklöövist veidi laiemast kvadraatsest kooriruumist; kavatis järgib Nõo kiriku traditsiooni. Koori seinu liigendavad avarad segmentkaarsillustega nišid, samuti kolm lihtsa kujundusega sakramendinišši. Kooris on säilinud arhailine vestfaalipärane kaheksaosaline roidvõlv, mille mõigasroided toetuvad paekivist nurgakonsoolidele; tähistaevast imiteeriv koorivõlvi maaling valmis 1903 Riia Jakobi kiriku eeskujul. Algsest pikihoonest on säilinud üksnes seinad. Piilarite ja võlvide kohta andmed puuduvad, löövide proportsioone markeerivad liseenilaadsed eendtoed lääneseinas. Harva esinevalt – võimalik, et kaitseülesandest tulenevalt – oli kirikus kaks võlvidele viivat müüritreppi. 1668. aasta visitatsiooniprotokollis uhkeks nimetatud torn hävis Põhjasõjas, taastati peale sõda (165 jala kõrgune puust torn), kuid 1817 süütas välk torni ning tules hävisid kirik ja koguduse vara, sealhulgas orel. Praegune neogooti stiilis läänetorn ja kaks väiksemat flankeerivat torni pikihoone eendtugedel lääneseinas ehitati 1862–66 arhitekt Matthias von Holsti projekti järgi. Lisaks lääneportaalile oli portaal ka lõunaküljel.

Lääneportaal

Paistu kirik. Ajalooline foto. 20. sajandi algus.

Lääneseina nurgatorn

Kiriku interjöör

Altar ja altarimaal Kristus ristil (1853)

Pseudogooti vormides sisustus valmis peamiselt aastatel 1852–53, mil paigaldati altar, kantsel ja oreliväär. Altariseina kavand seostub orelimeister Gustav Normanni nimega, samas stiilis ja samaaegne on kantsel. Uue oreli ehitas 1853. aastal tartlane August Kessler (praeguse oreli looja on August Terkmann, 1913). Samal aastal valmis Riia maalijal ja litograafil Johann Karl Ludwig Maddausel väljendusrikkust taotlev altaripilt Kristus ristil. Lõplikult pseudogootiliku välis- ja siseilme sai jumalakoda 1876. aastal. 19. sajandi lõpuaastail ning 20. sajandi alguskümnel olid Paistu koguduse liikmed helded kinkima kiriku ehteks ja oma lähedaste mälestuseks kroon-, seina- ja laualühtreid. Esimene poolteise tosina valgusti seas on 1897. aastal kingitud kroonlühter pühendusega Õndsa Õisu Torimu talutütre Liisa Sisaski mälestusele.

Kogudus

Paistu kirikut kasutab EELK Viljandi praostkonna Paistu Maarja kogudus. Koguduse liikmete arv 140 (2013). 

Paistu kiriku õpetajaid

Esimene ametisse valitu oli soomlane Martin Staelius (Stallius). Heinrich Hertz ja Fr. Leuckfeld (18. sajand), Cristoph Maurach (1815–49), Carl Maurach (1849–53), Woldemar Adolf Hansen (1854–81), Jaan Bergmann (1884–1916), Axel Kallas (1917–19), Max Vaher (1926–44), Eduard Salumäe (1945–50), Jaan Muru (1957–64), Kalju Kukk (1964–68). 1990. aastast on õpetajaks Raivo Asuküla.

Muud huvitavat

Kirikuaias on kaitsepühaku neitsi Maarja puuskulptuur (avati 13. VII 2008), mis raiuti välja kiriku lähedal kasvanud kasest. Kuju tegid Olustveres elavad kunstnikud Ly ja Raul Teder, kes on loonud ka Abja-Paluojale ja Helmesse püstitatud Mulgi mehe ja naise. Kuju kõrgus on 2,5 m. Kirikuaias asub ka mälestuskivi, mille alla on maetud Ennuksemäel hukkunud seitsme metsavenna säilmed. Kirikuaia lähedale on paigutatud vabadussammas (avati 1998, kunstnik Peeter Leinbock), mis on pühendatud Paistu kihelkonna inimestele, kes langesid Vabadussõjas, Teises Maailmasõjas, metsavendadena või küüditati Siberisse või olid sunnitud emigreeruma.

Kasutatud allikad ja välislingid

EE 12, 2003; muudetud 2013