Pakri saared

Väike-Pakri maastik (2002)

Väike-Pakri panga varing (2002)

Väike-Pakri rannik sadamakoha (Väikeküla) juures

Pakri saared (rts Rågöarna ’rukkisaared’) asuvad Loode-Eesti rannikul, mandrist eraldavad neid Kurkse väin ja Paldiski laht; 24,7 km2. Peasaarte Suur- ja Väike-Pakri (Stor ja Lila Rågö, ka Västra ja Östra Rågö; vastavalt 11,6 ja 12,88 km2) vahelises madalas väinas on mitu väikest saart (Langgronne, 10,1 ha; Kappa, 3,9 ha; Bjärrgronne, 0,8 ha). Peasaari ühendab üle Langgronne kulgev tammtee. Maastikuliselt kuuluvad saared Harju lavamaasse. Paelava laskub Väike-Pakri kirde- ja põhja- (kõrgus kuni 17 m) ning Suur-Pakri põhjarannal (kuni 8 m) pangana merre, rohkesti on rannavalle. Keskajal kasvas saartel ka okasmetsa, nüüdisajal on peale loopealsete üksnes võsa ja lehtmetsa. Saarte vahel väinas leidub ravimuda, 1930. aastail veeti seda Paldiski kaudu Tallinna. Osa Pakri saartest kuulub Pakri maastikukaitsealasse. 

Pakri saarte kohta on teateid aastast 1283. Keskajal kuulus Suur-Pakri Padise kloostrile, Väike-Pakri Keila ordumõisale (moodustas koos Paldiski rannaga vakuse). 1345 ostsid Suur-Pakri saare 5 rootslast. Gustav II Adolf läänistas 1622 Pakri saared Riia toomhärrale Thomas von Rammile. Väike-Pakrile ehitati 1917 suurtükipatarei. Teise maailmasõjani elasid saartel peamiselt rannarootslased (1934. aastal 354 inimest), nende külad Åsbyn ehk Strandbyn (Rannaküla), Bisagid byn (Lepiku), Lillbyn (Väikeküla) ja mõlemal saarel Storbyn (Suurküla) – 1939. aastal kokku 119 talundit – moodustasid Pakri valla. 1930. aastail tegutsesid 2 kooli ja koduloomuuseum (avati 1935), Suur-Pakri lõunaosas oli kirik (varasema puithoone asemele ehitati 1890 kivikirik), Väike-Pakri kagurannikul kabel (selle kivitorn pärineb aastast 1825, puidust pikihoone valmis 1851), kummagi juures oli kalmistu; nüüd on nii kirik kui ka kabel varemeis, kuid mõlemat püütakse taastada (2010 pühitseti taastatud Väike-Pakri kabeli kivitorn). Elanikud kuulusid algul Risti, aastast 1897 Tallinna Rootsi-Soome Mihkli kogudusse. Aastast 1940 haldasid saari Nõukogude relvajõud, põliselanikud sundevakueeriti. 1952 ehitati Suur-Pakrile sõjaväelinnak ja valmis saartevaheline teetamm. Saari (eriti Suur-Pakri põhja- ja Väike-Pakri loodeosa) kasutati aastani 1992 Varssavi Lepingu Organisatsiooni õhujõudude õppepommitamise polügoonina. Pakri saared tagastati Eestile 16. V 1994, sõjaväest jäi maha laiaulatuslik keskkonnareostus (sh lõhkemata mürsud, sihtmärkidena kasutatud autokered jms). Praeguseks on saared valdavalt demineeritud ja puhastatud, jätkub maade tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Aastast 2004 on Väike-Pakrile tulnud alaliselt elama ja oma esivanemate talukohta taastama Mati-Erki Nyman. Tema eeskujule on järgnenud ka teisi saareelanike järeltulijaid ning 2010. aastal elab saarel alaliselt juba 7 inimest, kes tegelevad ka lamba- ja mägiveiste kasvatusega. Mõlemal saarel on meremärk ja sadamakoht. Saari haldab Paldiski linn. 

Saartel tegelevad elukorralduse taastamisega MTÜ Pakri Saarte Arendamise Sihtasutus, Pakri Ühing ja välisrootslastest saareelanike järeltulijaid koondav MTÜ Pakri Saarte Kogukond.

Kirjandus

Välislink

EE 7, 1994; MerLe, 1996; EE 12; 2003; muudetud 2011