Pariisi rahukonverentsid, 18. I 1919 – 21. I 1920 toimunud rahvusvaheline konverents, mille Esimeses maailmasõjas võitnud Antandi riigid kutsusid kokku rahulepingute koostamiseks. Osa võttis 27 Saksamaaga ja tema liit lastega sõdinud või nendega diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Saksamaa ja tema liitlased lubati Pariisi гahukonverentsile alles pärast rahulepingute projektide valmimist. Nõukogude Venemaad, mille valitsust Antandi riigid ei tunnustanud, konverentsile ei kutsutud. Tähtsaimad küsimused otsustati Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide George Clemenceau, David Lloyd George'i ja Winston Wilsom salajastel läbirääkimistel. Seejuures ilmnesid suurriikide teravad vastuolud. Euroopas hegemooniat taotlev Prantsusmaa püüdis luua tema juhitavat uut riikide blokki ning nõrgestada Saksamaad. Suurbritannia taotles ülevõimu Lähis-Idas ja Saksamaa asumaid, kuid vältimaks Prantsusmaa tugevnemist ei pooldanud ta Saksamaa liigset nõrgestamist. USA püüdis olla vahendaja. Konverents valmistas ette 5 rahulepingut. Otsustati luua Rahvasteliit ning kiideti heaks selle põhikiri. Koos Washingtoni konverentsi kokkulepetega moodustasid Pariisi rahukonverentsil ettevalmistatud rahulepingud nn Versailles'-Washingtoni süsteemi. Eesti Vabariigi esindajad (Ants Piip, Kaarel Pusta ja Eduard Virgo) kasutasid Pariisi rahukonverentsi kokkusaamiseks suurriikide esindajatega, Eestile de jure-tunnustuse saamine ebaõnnestus, de facto-tunnustus saadi.

EE 7, 1994