Parrootia Berliini Dahlemi botaanikaaias 2014. aasta sügisel

parrootia, vananenud nimetus raudpuu (Parrotia persica), heitlehine lehtpõõsas või madal lehtpuu nõiapuuliste sugukonnast; perekonna ainus liik. Kasvab Lõuna-Kaukaasias Aserbaidžaanis ja Iraani põhjaosas. Võra tihe, rõhtsate pikkade looklevate okstega, tüvi lühike, tüvekoor „kestendab” õhukeste plaatidena. Puude kõrgus võib ulatuda 14–25 m ja puu võib elada kuni 200 aastaseks. 6–15 cm pikkused lehed on äraspidimunajad ja läikivad, serv lainjalt hambuline. Kollakad kroonlehtedeta õied asetsevad nuttides, vili on puitunud kupar.

Roosakaspruunist kõvast ja raskest puidust (tihedus 820 kg/m³) valmistatakse kunskäsitööesemeid, väärisvineeri, luksusmööblit, süstikuid ja isegi masinaosi.

Varajase õitsemisaja (veebruaris-märtsis) ja lehestiku ereda sügisvärvuse pärast kasvatatakse pehme kliimaga aladel parrootiat ilupõõsana (ka hekina). Eestis on ta külmahell.

Reliktsete parrootiametsade kasvukoht on Aserbaidžaani kaguosas asuv Lənkərani madalik. Siia on moodustatud parrootiametsade ja teiste haruldaste liikide kaitseks Hirkani rahvuspark ning parrootia on võetud Aserbaidžaani punasesse raamatusse.

Parrootia on saanud nime Tartu ülikooli arstiteadlase ja füüsiku Johann Parrot järgi.

EE 7, 1994; EME 2, 2009; muudetud 2015