Pühalepa kihelkond

Pühalepa kihelkond hõlmas Hiiumaal nüüdse Pühalepa valla ja Kassari põhiosa, oli aastani 1946 Läänemaa osa. Kuulus aastast 1234 Saare-Lääne piiskopkonda ja 1254. aasta maadejagamisest alates Liivimaa Ordule, moodustas ordu valdusena Maasilinna foogtkonna Pühalepa ametkonna, hõlmas 16. sajandil 7 eesti ja 2 rootsi vakust (Kärdla ja Reigi), keskus oli Pühalepa ehk Suuremõisa ordumõis. Kirikukihelkonda on esimest korda mainitud 1522; seda on nimetatud ka kiriku nimipühaku järgi (saksa Sankt-Laurentius, rootsi Sankt Larens). Rootsi võimu ajal (1536–1710) oli Pühalepa aastast 1620 reduktsioonini De la Gardie’de valduses; 1627 läks Tahkuna poolsaar vastasutatud Reigi kihelkonna piiresse. Tollal sai tähtsaks Hiiumaa lubjapõletus- ja laevaehituskoht Suursadam. Hiljem edendasid samu tegevusalasid seal Ungern-Sternbergid; nende asutatud Hiiu-Kärdla kalevivabriku töölisasula sai 19. sajandil Hiiumaa suurimaks asulaks (aastast 1938 Kärdla linn). Pühalepal ahistas mõisa (Suuremõisa) surve talurahvast kauem kui mujal Hiiumaal. 1820 valmis Paluküla abikirik. 18. sajandi II poolel haaras Pühalepat vennastekogudusliikumine ja 1885–87 hoogne õigeusku siirdumine (eriti põhjapoolseis rannakülades; Kuri külasse ehitati 1890. aastate alguses õigeusu Pühalepa Issanda Taevaminemise kirik).

Hiiu-Kärdla kalevivabrik

Hiiu-Suuremõisa mõisaansambel

Pühalepa kirik

EE 11, 2002; EE 12, 2003; muudetud 2011