pütilised

Pütiliste seltsi tuntuim ja levinuim liik on tuttpütt

pütilised (Podicipediformes; ingl grebes, vn поганковые), väga suure levilaga veelindude selts; 22 liiki (perekondadeks jagunemine süsteemiti erinev). Kehapikkus 22–60 cm, nokk on sirge ja terav, tiivad suhteliselt lühikesed, igal varbal ujunahk, sulestik väga paks ja tihe. Ujuvad ja sukelduvad hästi (võivad vee all viibida 3 minutit), lendavad halvasti, võtavad veepinnal joostes pikalt hoogu; maismaal liiguvad vaevaliselt.

Toituvad kaladest ja veeselgrootutest. Hoiduvad paaridesse, ehitavad ujupesa veepinnale; kurnas 4–6 muna. Sulgimisajal langevad pütiliste hoosuled peaaegu üheaegselt ja nad kaotavad ajutiselt lennuvõime. Sooline dimorfism väljendub ainult selles, et isaslinnud on emaslindudest suuremad. Parasvöötmes on pütilised rändlinnud. 5 liiki on ohustatud ja maailma punases raamatus erinevate ohukategooriate nimestikus.

• Eestis elutseb 5 pütiliseliiki, tuttpütt on Eestis tavaline haudelind, vähearvukad on sarvikpütt ja hallpõsk-pütt, mustkael-pütt ja väikepütt ehk punakael-pütt on väga haruldased. Sarvikpütt on looduskaitse II kaitsekategooria liik, hallpõsk-pütt ja väikepütt III kaitsekategooria liik.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti linnustik
• merelinnud
• veelinnud

Kirjandus

• Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
• O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
• L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, ³2008
• L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

• Pütilised veebisaidil Animal Diversity Web (inglise keeles)
• Pütiliste ohustatus ja kuulumine maailma punasesse raamatusse veebisaidil Worldbirds (inglise keeles)