Ruhnu kiviaja asulad

Ruhnu kiviaja asulakohtade kaart

Ruhnu vabanes vee alt alles umbes 9600 aastat eKr, kui Läänemere nõos paiknenud mandriliustiku sulamisvetest toitunud jääpaisjärv leidis Kesk-Rootsi kohal ühenduse ookeaniga. Veetase langes üle paarikümne meetri ja kuivale jäid lisaks suurtele mandrialadele ka mitme saare, sealhulgas Ruhnu kõrgemad alad. Edaspidi on toimunud aeglane, kuid pidev maa kerkimine, mis kestab tänini ja suurendab tasapisi jätkuvalt saare pindala. Umbes 6000–5000 aastat eKr oli praeguse Ruhnu idaosas kujunenud väike, vaid 3–4 ruutkilomeetri suurune hobuserauakujuline muinassaar. Kitsas, 50–500 m laiune maismaa-ala piiras 2,5 km laiust laguuni, mida omakorda poolitas veel 1 km pikkune maasäär.

Esimesed inimasustuse jäljed Ruhnul pärinevad mesoliitikumist, saarel on lokaliseeritud kuus kiviaegset asulakohta. Ruhnu II asulakohalt on leitud mitu maapinda süvendatud põhjaga kividest tuleaset, samuti mitmesuguseid kivikilde (valdavalt kvartsi, harvem tulekivi või teiste kivimite killud). Enamus on tööriistade valmistamisel tekkinud tootmisjäägid, kuid on ka üksikuid tööriistu: kaapimiseks ja lõikamiseks kasutatud kõõvitsaid, nuge ja teisi väikesi esemeid. Leiud pärinevad ajast umbes 5300 aastat eKr. Tollal muutus mitmel pool Läänemere ümbruses inimeste elatusviis varasemast merelisemaks. Rannikul sai üheks tähtsamaks jahiloomaks hüljes. Ruhnul elati tõenäoliselt vaid kevadtalvisel hülgepüügiajal ja ilmselt korraga vaid väike grupp inimesi. Ruhnu IV asulakohalt leitud neoliitikumi (4900–1800 aastat eKr) aegsed savinõukillud kuuluvad Saare- ja Hiiumaa keraamika rühma. Nii kivikillud kui ka keraamika annavad alust arvata, et siinse asustuse lähtealaks oli Saaremaa. Püsiv asustus ei tekkinud Ruhnul tõenäoliselt enne kiviaja lõpuosa.

Ruhnu kiviaja VI asulakohale paigutatud tähis

Vaade Ruhnu kiviaja IV asulakohale

Vaade Ruhnu kiviaja V asulakohale

Täiendavat lugemist

Loodud 2013