Pildil vasakult: kõrgusemõõtja ПРВ-16, lühimaaradar НРЗ 73Е6 ja kaugmaaradarijaam П-14Ф

Nõukogude väeosa Ruhnus. Nõukogude sõdurid saabusid Ruhnu saarele pärast baaside lepingu sõlmimist 28. IX 1939 ja viibisid saarel kuni 1941. aasta septembrini (vt 1941. aasta vastuhakk Ruhnul). Hiljem paiknes Nõukogude õhutõrje (Войска ПВО СССР) raadiotehniline väeosa, täpsemalt 4. raadiotehnilise briaadi koosseisu kuulunud 28. (59.) üksik raadiolokatsioonirood. Väeosa radaripositsioon oli Pärsi neeme lähedal, radarijaamast põhja- ja lõunapool (Holma katkusurnuaed) olid kasarmud. 1989. aastal olid väeosa käsutuses kaugmaaradarijaam П-14Ф (NATO designatsioon Tall King), mille tegevusraadius on kuni 400 km ja -kõrgus 65 000 m, parabooli laius 32 ja kõrgus 11 m; lühimaaradar НРЗ 73Е6, mille ülesandeks oli välja selgitada sihtmärgi kuuluvus (oma ja võõra tuvastussüsteem) ning kõrgusemõõtja ПРВ-16 (NATO designatsioon Thin Skin), mille ülesandeks oli sihtmärgi kõrguse täpne määramine.

Väeosa isikkoosseis oli ligikaudu 10 ohvitseri koos peredega ja 40 sõdurit. Eraldatud saarel paiknev väeosa oli tuntud väljasaatmiskohana. Sinna saadeti aega teenima neid, kes olid mujal korrarikkumisega vahele jäänud. Peale radarijaama olla tuletorni kõrval asunud mereväe-raadiotehniline rühm. Ruhnu sadama juures oli väike sõjaväe kütuseladu.

Ruhnu saarele paigutati nõukogude armee sideväeosa 1964, viimane Nõukogude sõjaväelane (raadiolokatsiooniroodu ülem vanemleitnant Andrei Leontjev) lahkus Ruhnu saarelt 23. XII 1992.

Vene sõjaväest jäid maha paar hektarit reostatud maad, hulganisti kõlbmatut sõjatehnikat ning varemeteks muutunud radaripositsioon ja kasarmud.

Loodud 2013