Ruhnu tuletorni ülevaataja Johannes Merendi

Ruhnu saar läks Nõukogude Liidu koosseisu 1940. aasta suvel. Kehtestati Nõukogude võim, ametisse määrati täitevkomitee esimees, korravalvuriks määrati mandrilt saabunud militsionäär Trei. Kõige raskemaks hoobiks saare elanikele oli püsside kohustuslik loovutamine, kuna neid kasutati hülgepüügil. Teise maailmasõja puhkedes kaitses Lääne-Eesti saarestikku Nõukogude armee 3. üksik laskurbrigaad, Ruhnu saarele oli saadetud 79. laskurroodu sõdurid. 8. juulil 1941 hõivasid Saksa väed Pärnu, info selle kohta jõudis peagi saarele. Ebamäärases olukorras kutsuti kokku saare avaliku elu tegelaste nõupidamine, mida juhtis Eesti mereväe ohvitser, Ruhnu tuletorni ülevaataja Johannes Merendi (1907–41). Nõupidamisel osalesid koolijuhataja Johannes Dans (1898–1941), kalaostupunkti juhataja Boriss Vähk ning ruhnulased Anders Ida-Isaku talust, Johan Lääne-Mikkose talust, Tomas Ida-Andersi talust ning Thomas ja Johannes Lonsi talust. Üksmeelselt otsustati Nõukogude võim saarel kukutada. Vahistati tuletorni valvemeeskond (ohvitser ja kolm sõdurit), täitevkomitee saadeti laiali ja ametisse määrati vallavalitsus. Tuletorni heisati sini-must-valge lipp. Augusti alguses alustasid venelased saare tagasivõtmist. Saart pommitati lennukitelt ja piirati laevadega. Võimuhaaramisele tegi lõpu 7. augustil saarele saadetud Nõukogude dessant Saaremaalt. Ülestõusu juhid arreteeriti, kokku viidi ära seitse meest. Neist viis hukkusid Kuressaare massimõrvas. Nõukogude sõjavägi lahkus saarelt 7. septembril, kolme nädala pärast,  28. septembril hõivavad saare Saksa üksused. 1942 mais avastati Kuressaare kalmistult kaks ühishauda, neist leiti Ruhnu tuletorni ülevaataja Johannes Merendi, Ruhnu kooliõpetaja Johannes Dans ja kaks Ruhnu elanikku Tomas Östermann Ida-Andersi talust ja Anders Björk Anders Ida-Isaku talust. Ülestõusu juhtide hukkamine oli põhjuseks, miks kogu saare rahvas põgenes 1944 Rootsi, kartes nõukogude võimu kättemaksu.

Loodud 2013