Sirp, Lauri
Lauri Sirp (29. X 1969 Tallinn) dirigent. Eesti Teatriliidu liige (1996). Abikaasa Jaanika Rand-Sirp. Vanaisa Valentin Ross.
Lõpetanud koorijuhtimise erialal 1988 Tallinna Muusikakeskkooli (õpetaja Reet Ratassepp) ja 1993 Eesti Muusikaakadeemia (Kuno Arengu klass) ning samas 2002 sümfooniaorkestri dirigeerimise eriala (Jüri Alperteni klass). Täiendanud end Esa-Pekka Saloneni (2000), Neeme Järvi (2000), Jorma Panula (2001), Peter Gülke (2002) meistrikursustel. Oli 1993–2014 Vanemuise dirigent, juhatas enamikku muusikalavastusi teatri repertuaaris ja ka paljusid sümfooniakontserte. On aastast 2003 dirigeerinud etendusi Estonias (ooperiklassika kõrval ka algupärandeid: 2003 Raadiku „Vargamäe tõde ja õigus”, 2005 Kaumanni „Mina – Napoleon!” ning 2014 Aintsi „Modigliani”), kus töötab aastast 2014 dirigendina. Olnud aastast 2009 ühtlasi Tartu Ülikooli sümfooniaorkestri peadirigent. Teinud koostööd Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, Tallinn Sinfonietta, Pärnu Linnaorkestri ja Mikkeli Linnaorkestriga. Dirigeerinud üldlaulupidudel (2004, 2009 ja 2013) ja Tartu laulupidudel. Juhatanud talle pühendatud Eesti helitöid nagu Kerri Kotta „Philharmony” (1997), Tõnu Kõrvitsa „Müüt” (2001) ja Mart Siimeri „Aste-astmelt” (2013). Osaleb Eduard Tubina kogutud teoste väljaannete ettevalmistamisel (sh I ja V sümfoonia ning II viiulikontserdi toimetajana).
III koht koorijuhtide konkursil Wrocławis 1991, esikoht IV Balti riikide ja Peterburi konservatooriumide ning Sibeliuse Akadeemia koorijuhtimise eriala üliõpilaste konkursil Tallinnas 1992. Eesti teatri aastapreemia 2006. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia 2008.
Muusikajuht
- Tšaikovski Pähklipureja (1994)
- Massenet’ Don Quichotte (1995)
- Verdi Falstaff (1996)
- U. Antoni Saturnini mäng (1996)
- Frimli ja Stotharti Rose Marie (1996)
- Händeli Xerxes (1997)
- Raveli Hispaania tund, Boléro (1998)
- Donizetti Lucia di Lammermoor (1999)
- Humperdincki Hansuke ja Greteke (2001)
- Austeri Bamby (2001)
- Minkuse Don Quijote (2002)
- Lortzingi Salakütt (2002)
- Lūsēnsi Lindude ooper (2003)
- Kállósi Alice imedemaal (2004)
- Kálmáni Krahvinna Mariza (2004)
- Mendelssohn-Bartholdy Suveöö unenägu (2005)
- Händeli Acis ja Galatea (2006)
- Rossini Abieluveksel (2006)
- Offenbachi Hoffmanni lood (2007)
- Verdi Rigoletto (2007)
- Ábrahámi Savoy ball (2008)
- Massenet’ Manon (2009)
- Ehala Nukitsamees (2010)
- Mozarti Figaro pulm (2010)
- Purcelli Haldjakuninganna (2011)
- Balleti- ja operetikava Õhtu Straussiga (2012)
- Ballet Kaunitar ja koletis Arnoldi, Turina ja Glazunovi muusikale (2013)
Helikandjaid
- Uued ja vanad jõululaulud (CD, 2007)
- Ehala Lumekuninganna (CD, 2008 Vanemuine)
- Ehala Nukitsamees (CD, 2010 Vanemuine)
Kirjandus
- Kunsti juurde peab minema puhta hingega. Intervjueerinud P. Palm. – Rahva Hääl, 23. juuli 1993
- Lauri Sirp: Teatris käib eksamisessioon aasta läbi. Intervjueerinud E. Linnumägi. – Postimees, 3. juuni 1994
- S. Karja. Persona grata Lauri Sirp. – Teater. Muusika. Kino 1997, 2
- A. Mõistlik. Lauri Sirp juhatab hingedeaja muusikat. – Tartu Postimees, 31. oktoober 2002
- Urmas Põldmale ja Lauri Sirbile Wagneri stipendium. – Linnaleht. Tallinn, 31. märts 2004
- T. Levald. Händeli ilu ja võlu. – Sirp, 10. veebruar 2006
- R. Hanson. Dirigent loob orkestrile turvalisuse. – Tartu Postimees, 9. aprill 2007
- T. Õun. Vanemuise „Figaro pulm” võlub hea ansamblimänguga. – Teater. Muusika. Kino 2010, 11
- K. Pappel. Teatri südamikus – Pepeljajevi „Haldjakuninganna”. – Sirp, 11. märts 2011
- T. Levald. Kui palju kihte lisab aeg ühele ooperile? – Teater. Muusika. Kino 2011, 12
- T. Virtanen. Eduard Tubina „Kogutud teoste" köidetest I/I (sümfooniad nr. 1 ja 2) ning I/VII (orkestrisüidid). – Res musica. 5. Tallinn, 2013
- Jaanika ja Lauri Sirbi koostöö muusikas. Intervjueerinud A.-M. Rei. – Ramp : Vanemuise hooajakiri 2012/13
- R. Alaküla. Uus korralik tsirkusprintsess hoidub Estonias vallatlustest. – Eesti Päevaleht, 8. jaanuar 2015
- K. Kotta. „Tsirkusprintsess” – lavastusena alles poolik. – Sirp, 9. jaanuar 2015
ETBL, 2000 (T. Jürimäe); täiendatud 2015 (V. Joamets)