türgi keel, (van nimetus osmani keel, ka osmanitürgi keel), turgi keelte oguusi rühma kuuluv keel, kõnelejaid üle 50 miljoni (1996). Riigikeel Türgis, ametikeel Kosovos; kõnelejaid ka Bulgaarias, Kreekas, Küprosel ja Saksamaal.

Keele areng

Kirjakeele arengus eristatakse 3 perioodi¹:

1. vanaosmani keel (13.–15. sajand) – kujunes oguusi-seldžukkide riikide tekkega nende kõnekeele murrete alusel. selle piirides arenes mitu seltskondlikku ja funktsionaalset vormi (haritlaskeel fasih türkçe, mis oli kasutusel õukonnas, ametlikus asjaajamises ja usuelus ning milles pandi kirja haritud seisuste ilukirjandus ehk diivanikirjandus; orta türkçe – mõnevõrra lihtsam, kõnekeelt arvestav stiil);
2. keskosmani keel (15. sajand – 1850) – sel perioodil võeti türgi keeles kasutusele väga palju araabia ja pärsia laene nii sõnavaras kui ka lauseehituses. Säilis küll türgi keele grammatika, kuid sõnavara enamik – kuni 90% – oli pärit araabia ja pärsia keelest;
3. uusosmani keel (1850–1928) – tekkis 19. sajandil, kui seoses lähenemisega Lääne-Euroopale tekkis vajadus uuelaadse sõnavara järele.

1929 Türgis tehtud keelereformiga lähendati kirjakeelt rahvakeelele ja asendati araabia tähestik ladina tähestikuga. 1930. aastatel algas uue kirjakeele kujundamine, keeleuuenduse aluseks sai özleşme ehk algupärastamine – araabia ja pärsia algupäraga sõnad asendati türgi algupäraga tüvedega (muinastürgi ja vanatürgi kirjakeelest) või uudissõnadega. Tänapäeva keeles moodustab türgi algupära sõnavara 70–80%.

Vaata ka seotud artikleid

• türklased
• Türgi kirjandus

Viited

¹ Türgi keele arengu osa kirjutamisel on kasutatud Haljand Udami materjale.

Kirjandus

• H. Udam. Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo. Tartu, 2011

EE 9, 1996; VE, 2006