Tartu murre kuulub lõunaeesti murderühma, seda räägitakse ajaloolisel Lõuna-Tartumaal. Tartu murre oli tartu kirjakeele aluseks. Tartu murdes on omapäraseid vormiarenguid, näiteks de-lõpuline sisseütlev (pudelide ’pudelisse’), tugevaastmeline i-mitmus (lehtist ’lehtedest’, tähtile ’tähtedele’) ja lääneosas na-tunnusega kaudne kõneviis (olna ’olevat’, kirjutana ’kirjutavat’). Mineviku kesksõnale võivad mitmuses liituda pöördelõpud: ei tennüvä ’nad ei teinud’, jäänümi ’oleme jäänud’. Tartu murre jaguneb neljaks murrakurühmaks: Kirde-Tartu ehk põhjarühmaks (Tartu-Maarja, Kodavere, Kavastu), idarühmaks (Võnnu, Kambja), läänerühmaks (Rannu, Puhja, Nõo) ja lõunarühmaks (Otepää, Rõngu, Sangaste). Iseloomulikem Tartu murde osa on Otepää murrak. Tähtsaimaid Tartu murde uurijaid on olnud Hella Keem.

Kirjandus

• H. Keem. Tartu murde tekstid. Tallinn, 1970 
• Tartumaa saja-aastaste jutud. Valimik korrespondentide murdetekste, 5. Kogunud ja eessõna kirjutanud H. Keem, toimetanud A. Sepp. Tallinn, 1995 

Välislink

• Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus

EE 12, 2003; muudetud 2011