udid (omanimi udi või uti), põlisrahvas Kaukaasias. Tänase haldusjaotuse kohaselt elavad nad peamiselt Aserbaidžaanis (Qəbələ ja Oğuzi rajoonis) ja Venemaal. Neid elab ka Gruusias, Armeenias, Kasahstanis, Ukrainas ja paljudes teistes riikides. Koguarv on umbes 10 000 inimest. Omakeel on udi keel. Usutunnistuselt on nad kristlased. Udide naabreiks on Aserbaidžaanis šahdagi keelerühma kuuluvad rahvad (krõzid, buduhhid, hinalugid) ning aserbaidžaanlased, Gruusias aga tušid ja grusiinlased.

Udi keelt peetakse tänapäeval räägitavaist dagestani keeltest kõige arhailisemaks, mistõttu see on paremini uuritud Kaukaasia keeli. Udi keele abil on dešifreeritud Mingəçevirist leitud Vana-Albaania raidkirju. Udi keel kuulub dagestani keelte lesgi-samuri ehk kagurühma. Keel jaguneb 2, Vartašeni ja Nici murdeks, mille erinevused ilmnevad foneetika- ja morfoloogiatasandil. Sajanditepikkuse arengu jooksul on udi sõnavara saanud mitmeid laene teistest keeltest, tänapäeva suurimad mõjustajad on vene, aserbaidžaani ja gruusia keel. Oma kirjakeel udidel puudub, seda asendab gruusia või vene keel. Udi keelt peab emakeeleks 99,3% udisid (2009).

Udide majanduselu arengut on mõjustanud mäestikurajooni looduslikud olud, mis lõid head eeldused hooajaliseks karjakasvatuseks. Alpi karjamaade rohkus ning mäestikuolud võimaldasid kasvatada peamiselt väiksemaid sarvloomi (lambad, kitsed). Koduse majapidamise tarbeks peeti ka veiseid ja hobuseid. Maaharimine jäi maa vähesuse tõttu teisejärguliseks. Algeline tehnika ning maaharimistehnoloogia ei võimaldanud kasvatada küllaldast saaki ning puudu jääv tuli hankida tasandikuelanikelt. Kasvatati nisu, maisi ja riisi, populaarsust võitis aiandus (viinamarjad, tubakas). Mõnevõrra tegeldi veel küttimise ja korilusega (kastanid, pähklid).

Sajanditepikkune elu aserbaidžaani kultuuri mõjupiirkonnas on tõsiselt mõjutanud udi kultuuri ning meelelaadi, kuigi usk on erinev. Aserbaidžaani mõju on täheldatav nii udi rahvakombestikus kui ka materiaalses kultuuris.

Ajalugu

Tänapäeva Kaukaasia rahvaste seas peetakse udi rahvast üheks vanimaks. Udisid mainitakse juba antiikautorite teostes, nad figureerivad mitmes Seriri ja Vana-Albaania rahvaste ning hõimude nimekirjas. Neid nimetavad Herodotos, Strabon, Titus Livius, Tacitus, Plinius Vanem ja Ptolemaios. Antiikautorite andmeil asustasid udid Ida-Kaukaasia Kaspia mere rannikut ning hõivasid territooriumi, mis ulatus põhjas Kuba jõni. Udisid elunes ka Kaukaasia eelmäestikes. Tänapäeval on sellest kuulsast ja vanast hõimurühmast säilinud pisike rahvakild, mis on ajaloo keerdkäikudes kaotanud oma arvukuse ja ühtse asuala. Kirjalikesse allikaisse jõudsid udid antiikajal Vana-Kaukaasia 26 hõimurühma hulgas. Pärast Vana-Albaania riigi lõppu 4. sajandil jäid udide elualad sajanditeks mitmete võõrvallutajate röövida ja valitseda. Järgneva 15 sajandi jooksul tapsid ja võimutsesid seal araablased, türklased ja pärslased. Füüsilise vägivalla kõrval ähvardas üha ilmsemini assimileerumisoht, kunagi rohkearvulisest ja võimsast rahvast on suutnud elujõu säilitada vaid tühine osa. Enne ühendamist Venemaaga 19. sajandi I poolel kuulusid udid poliitiliselt Kuba khaaniriigi koosseisu.

Allikas

• Venemaa impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn, 1993

Välislingid

• Nici küla Aserbaidžaanis. Atlas of Traditional Music of Azerbaijan (aserbaidžaani, inglise ja vene keeles)
• Udid. – Venemaa impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn, 1993