aserbaidžaani keel (Azərbaycan dili), Aserbaidžaani Vabariigi riigikeel ja Dagestani üks riigikeeltest; kuulub koos türgi, türkmeeni ja gagauusi keelega turgi keelte oguusi rühma.

2014. kõneles aserbaidžaani keelt emakeelena u 30 miljonit aserbaidžaanlast, neist u 8 miljonit Aserbaidžaanis, u 13 miljonit Iraanis (peamiselt Põhja-Iraanis) ja u 200 000 Iraagi turkomani. Aserbaidžaani keele kõnelejaid elab arvukalt ka Dagestanis, Gruusias, USA-s ja Lääne-Euroopas (peamiselt Saksamaal, Taanis, Hollandis). 20. sajandi alguses emigreerus suur hulk aserbaidžaani keele kõnelejaid Türgisse ja 1990. aastatest alates Venemaale.

Aserbaidžaani keel jaguneb põhja- (azj, AZ) ja lõunaaserbaidžaani (azb, IR) keeleks. Dialekti järgi eristatakse nelja rühma: 1) idarühm (Bakuu, Quba, Şamaxı, Derbendi, Lənkərani ja Mugani dialektid; 2) läänerühm (Gəncə, Qazaxi, Karabahhi ja Ayrımi dialektid); 3) põhjarühm (Şəki, Zaqatala-Qaxi dialektid) ja 4) lõunarühm (Nahhitševani, Tabrīzi, Ordubadi dialektid), nende erinevused on väikesed.

Aserbaidžaani kirjakeel põhines aastani 1929 araabia tähestikul, 1929–38 oli põhja-aserbaidžaanide alal kasutusel ladina, 1938–91 vene ja seejärel uuendatud ladina tähestik (aastani 2003 oli rööpselt kasutusel ka vene tähestikul põhinev kiri). Lõuna-aserbaidžaanide alal (Iraanis) kasutatakse araabia tähestikku.

aserbaidžaani keele grammatikast

Morfoloogiliselt kuulub aserbaidžaani keel aglutineerivate keelte hulka. Morfeemid (afiksid) liituvad üksteisele reeglipäraselt, sõnu on kerge morfeemideks liigendada, grammatilise tähenduse ja seoste jaoks kasutatakse ühetähenduslikke muutelõppe. Aserbaidžaani keeles on 40 foneemi: 15 on täishäälikut, sh 9 lühikest (i, ü, e, ö, ə, a, o, u, ı) ja 6 pikka (i:, e:, ö:, ə: ,a:, u:) ning 25 kaashäälikut (p, t, t´, k, m, n, n´, s, ś, š, f, h, l, l´, r, j, v). Pikki vokaale esineb ainult laensõnades. Foneemide tähistamiseks on kasutusel 32 tähte. Pearõhk asetseb enamasti sõna viimasel silbil, rõhk muutub sõltuvalt sõna tähendusest. Foneeme ı ja q sõna alguses ei kasutata. Keele harmooniast tulenevalt ei kasutata ees- (i, ü, e, ə, ö) ja tagavokaale (ı, u, a, o) ühes sõnas, samuti ei kasutata eesvokaale koos velaarsete (k, q, ğ, x) ja tagavokaale dorsaalsete (g, k) konsonantidega.

aserbaidžaani keele ajaloost

Aserbaidžaani kirjakeele arengus eristatakse vanaaserbaidžaani (13.–17. sajand) ja uusaserbaidžaani keele (alates 18. sajandist) perioodi. Esimese jaguneb omakorda kirjakeele kujunemise (13.–14. sajand) ja klassikalise luulekeele (15.–17. sajand) etappi. Uusaserbaidžaani kirjakeele arengus on olulise tähtsusega 19. sajandil valminud keeleõpikud ja grammatikad (Mirzə Fətəli Axundov, Aleksandr Kazımbəy (1802–70)). 18. VI 1918 kuulutati aserbaidžaani keel (nimetati türgi keeleks) riigikeeleks.

Kirjandus

• V. Mamedov. Aseri-eesti sõnaraamat. Azəri-eston lüğəti. Tallinn, 2000
• V. Mamedov. Eesti-aserbaidžaani sõnaraamat. Estonca-azƏrbaycanca sözlük. Tallinn, 2006

Välislink

• aserbaidžaani keelest Aserbaidžaani presidendi administratsiooni kodulehel (inglise keeles, põhjalik ülevaade aserbaidžaani keele ajaloost ja Aserbaidžaani alal räägitud keeltest)

EE 1, 1985; muudetud 2014