usuvahetusliikumine, usulise värvinguga talurahvaliikumine Liivimaal 1845–48, järgnes 1841.–42. aasta talurahvarahutustele. Läti ja eesti talupojad lootsid luteri usust vene õigeusku siirdudes mõisnike võimu alt vabaneda ja keisrilt maad saada. Usuvahetusliikumine algas Läti alal veebruaris 1845, Eesti alal sama aasta suvel. Mõisnike, luteri kiriku ning võimude vastutöötamise tulemusena liikumine suvel 1847 nõrgenes ning 1848 vaibus. Kihelkonnakohtute andmeil oli Liivimaa Eesti-osas selleks ajaks õigeusku läinud 63 172, preestrite andmeil 65 683 inimest. Talupoegade koguarvust oli usku vahetanud Võrumaal 11%, Tartumaal 12%, Viljandimaal 13%, Pärnumaal 28% ja Saaremaal 30% ning kokku 17%. Koos muude talurahvaväljaastumistega andis usuvahetusliikumine tõuke uute talurahvaseaduste (Liivimaal 1849. ja 1860 aastal ning Eestimaal 1856. aastal) kehtestamisele. Lootustes pettunud talupoegade tagasipöördumist luteri usku takistas 1860.–80. aastail venestuspoliitikat ajanud tsaarivalitsus.

Kirjandus

• H. Kruus. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, 1930 

EE 10, 1998