Mirzə Şəfi Vazeh [mirzä šäfi] (õieti Šäfi Sadõg-oglu; 1794 Gəncə – 28. XI 1852 Thbilisi), Aserbaidžaani luuletaja. Oli 1840–50 Thbilisis tatari (aserbaidžaani) ja pärsia keele õpetaja, koostas esimese aserbaidžaani luule antoloogia ja „Tatari-vene sõnastiku”. Asutas 1844 kirjandusseltsi Divan-i Hikmet, mis ühendas mitmeid tuntud aserbaidžaani, vene ja teiste riikide haritlasi Thbilisis. Sai kuulsaks vabameelsete rõõmsat elunautimist ülistavate luuletustega, milles taunis kaasaja ühiskonna pahesid, usufanatismi ja idamaist despotismi, ülistas isikuvabadust ning armastust.

Vazehi õpilasi olid Abbasqulu ağa Bakıxanov ja Friedrich von Bodenstedt. Viimane tõlkis tema luuletusi saksa keelde ja avaldas neid anonüümselt reisikirjas „Tuhat üks päeva Oriendis” (1850) ja koguna „Mirzä Šäfi laulud” (1851). Vazehi luuletused said Euroopas väga populaarseks ja neid tõlgiti saksa keele vahendusel palju (sh eesti keelde). Vazehi nime all ilmusid luuletused teoses „Mirzä Šäfi pärandist” (1875).

EE 10, 1998; täiendatud 2015