Bakıxanov, Abbasqulu ağa

Foto tundmatu autori portreest. Negatiiv on hoiul Aserbaidžaani kirjandusmuuseumis Bakuus.

Abbasqulu ağa Bakıxanov [bakõhạnov] (venepäraselt Abbas-kuli Bakõhhanov; 21. VI 1794 Əmircan, Bakuu — 31. V 1847 Jiddah, Saudi Araabia), Aserbaidžaani kirjanik, valgustaja ning ajaloolane.

Pärit Bakuu khaanide dünastiast. Õppis usuteadust, filosoofiat ning pärsia ja araabia keelt ja kirjandust. Oli aastast 1819 riigiteenistuses Thbilisis ida keelte tõlgina. Riigiteenistuses omandas vene ja prantsuse keele, suhtles Thbilisis viibivate Kaukaasia (Mirzə Fətəli Axundov, Mirzə Şəfi Vazeh, Alekhsandre Tšavtšavadze, Grigol Orbeliani), Vene (Aleksandr Gribojedov, Aleksandr Bestužev) ja Euroopa (Friedrich von Bodenstedt) haritlastega. Osales Vene-Iraani ja Vene-Türgi sõdades (1826–29), võttis osa Turkmantšai rahuläbirääkimistest, hiljem reisis Euroopas ning käis ka Lätis ja Leedus.

Kirjutas pärsia, aserbaidžaani ja vene keeles teaduslikke käsitlusi, moraalifilosoofilisi traktaate ja ilukirjandust. Teda peetakse Aserbaidžaani ajalooteaduse rajajaks, teoses „Paradiisi lilleaed” („Gülüstani-İrəm”) käsitles Kaukaasia idaosa (Şirvani ja Dagestani) ajalugu vanemast ajast Gülistani rahuni (1813). Teos valmis 1841 pärsia keeles, autoriseeritud venekeelne tõlge valmis 1844 (ilmus 1926), aserbaidžaani keeles ilmus 1951, inglise keeles 2009. Tegemist on esimese põhjaliku allikatele tugineva Aserbaidžaani ajalooga. Kirjutas ka raamatu Ameerika avastamisest ja üldise maailma geograafia.

Rahvavalgustuslikes moraalifilosoofilistes traktaatides, poeemides ja jutustustes segunesid traditsioonilised islamiühiskonna väärtused Lääne-Euroopa ja Vene valgustusideedega. Teda on nimetatud viimaseks keskaegseks ja esimeseks uusaegseks Aserbaidžani kirjanikuks. Esimene luuleteos, aserbaidžaanikeelne poeem „Pühad aiad” („Riyadh al-Quds”, 1820), on loodud usulis-müstilisi luule traditsioonis, selles ja mitmes teises töös avaldub sufistliku poeesia mõju. Satiirilises „Pöördumises tabrislaste poole” (1826) arvustas usutegelaste fanatismi ja tagurlikkust. Pärsiakeelne didaktiline poeem „Tunglaorv” („Mishkat al-Anwar”, 1829) sisaldab Koraani õpetusi, tsitaate sunnast ja apokrüüfilsi legende. Suure osa tema loomingust moodustavad armastust ja armsama ilu ülistavad gaseelid. Filosoofilis-eetilistes töödes „Kommete parandamine” (farsi „Təhzibi-əxlaq”, 1833), „Õpetuse raamat” (farsi „Kitab-i Nasihat”, aserbaidžaani „Nəsihətnamə”, 1837) jmt rõhutas hariduse ja kasvatuse tähtsust. Tegi 1832 ettepaneku aserbaidžaani- ja vene kakskeelsete islamikoolide rajamiseks, koostas õppematerjale („Pärsia keele grammatika”, 1830 jt). Kaasaegsetel süžeedel põhinevad tööd sisaldavad valgustuslikke ideid. 

Tema nime kannab Aserbaidžaani Teaduste Akadeemia ajaloo instituut, küla Bakuus (seal on park ja mälestussammas, 2011). Əmircanis on büst ja mälestustahvel sünnikodul.