Kaarel Veermets (aastani 1936 Karl Friedrich Verberg; 3. VI 1893 Zagoritsõ küla, Jamburgi maakond, Venemaa – 20. XI 1969 Tartu), metsateadlane, dr. rer. for. (1929), põllumajanduskandidaat (1950). Lõpetas 1919 Petrogradi metsandusinstituudi. Töötas 1919–21 Moskva-Rõbinski raudtee metsatööstuse keskasutuses, 1921–44 Tartu Ülikooli (TÜ) metsaosakonnas (sh 1922–25 TÜ stipendiaadina Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Austrias, 1925–44 metsakasutuse kabineti juhataja, 1938–44 professor), oli ühtlasi TÜ põllumajandusteaduskonna sekretär, dekaani abi ja prodekaan, 1934–41 Akadeemilise Metsaseltsi ja Eesti Süsiniku Kasutamise Seltsi esimees ning „Eesti Metsanduse Aastaraamatu” (1926–39) toimetaja. Veermets oli Eestis sulfaattselluloositööstuse algatajaid ja korraldajaid. Läks 1944 Saksamaale. Oli 1946–47 Lübecki eesti metsatehnikumi juhataja, 1947–48 Balti ülikooli (Pinnebergis, Hamburgi lähedal) professor ja põllumajandusteaduskonna prodekaan. Naasis 1948 Eestisse, oli 1948–51 Tartu Riikliku Ülikooli ja 1951–69 Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) õppejõud, dotsent. Uurimusi metsakasutuse, puiduteaduse ja -keemia ning metsamajandusajaloo alalt, määranud mitme puuliigi puidu mehaanilisi omadusi, toimetanud EPA metsamajandusalaste teaduslike tööde kogumikke.

Töid

• Puude ja põõsaste määraja (1921, ²1922, koos Andres Mathieseniga)
• Vaigutamise katsed ülikooli õppemetskonnas 1924. a. (1925)
• Lülija maltspuu suhe männil (1930)
• Metsa- ja puidutööstusjäänused (1937)
• Puidumääraja (1937, ²1962)
• Seaduspärasusi männipuidu tehnilistes omadustes (1960)

Organisatsiooniline kuuluvus

• 1957–69 Eesti NSV Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni liige

Kirjandus

• E. Laas. Kaarel Veermets – 100. – Agraarteadus 2, 1993
• H. Kasesalu. Professor dr. rer. for. Kaarel Veermets. Elu ja töö. Tartu, 2005

EE 14, 2000; muudetud 2011