metsandus

metsandus, metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu ning neid käsitlevad teadusharud: dendroloogia, metsabioloogia, -tüpoloogia, -kaitse, -kasvatus, -takseerimine, -korraldus, -kasutus. Hõlmab kõiki metsa ja puiduga tegelevaid valdkondi, olulisimad valdkonnad on metsaselekt­sioon, metsauuendus, hooldusraie ja metsaparandus. Metsandust suunatakse riiklikult (Keskkonnaministeerium). Metsanduse erialal saab kõrgharidust omandada Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudis.

Metsamaa moodustab ligi poole Eesti pindalast, seega on Eesti Euroopas metsarikkuse poolest esirinnas. 20. sajandi alguses oli praegusel Eesti alal 0,8 miljonit ha katastrimetsi, millele tänapäevasest metsa mõistest lähtudes tuleks lisada puudega kaetud heina- ja karjamaad: 1930. aastail oli neid üle 0,5 miljoni ha, mis muudab vaieldavaks katastrimetsade põhjal antud metsasuse hinnangu (21%) ning metsamaa pindala lineaarse suurenemise sajandi vältel. Tõenäoliselt vähenes Eestis metsamaa pindala kuni 1930. aastate lõpuni ja hakkas 1940. aastate lõpus kiiresti suurenema, algul peamiselt looduslike heina- ja karjamaade, hiljem ka kuivendatud soode arvel.

Enamik Eesti metsi on segametsad, seetõttu jaguneb metsas leiduva puidu kogus puuliigiti teisiti kui enamuspuuliikide viisi eristatud puistute tagavara: metsade kogutagavarast moodustab männipuit 28, kuusepuit 25, kasepuit 22, haavapuit 9, halli lepa puit 8%, teised vähem. Puistute keskmine vanus on hea (männikutel 63, kuusikutel 53, kaasikutel 41 aastat), kuid vanuseline jaotumus on ebaühtlane: palju on keskealisi metsi, vähe noorendikke ja vanu metsi. Probleemiks on erametsade kuusikud, millest 62% on vanemad kui 60 aastat.

Kuni Eesti iseseisvumiseni 1918 oli enamik metsi eravalduses (mõisadele kuulus 74, taludele 12, riigile 11% metsadest). Mõisametsade riigistamine 1920. aastal muutis valdavaks riigimetsad. 1940 kuulus enne maade riigistamist riigile 77, taludele 21 ja teistele omanikele 2% metsadest. Kui aga lugeda metsaks ka tollased metsastunud heina- ja karjamaad ning võsad, jagunesid metsad peaaegu võrdselt eraomanike ja riigi vahel. 2000. aastal moodustasid riigimetsad 38%, erametsad 27% ja veel tagastatavad või erastatavad metsad 35%.

Aastani 1941 kuulus metsandus ühte süsteemi põllumajandusega, 1962. aastast looduskaitsega, 1941–62 oli ta peamiselt iseseisev majandusharu. Praegu kuulub metsandus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse. Riigimetsade majandamisega tegeleb Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK).

20. sajandi alguseks olid kõik riigimetsad ja 90% erametsadest korraldatud. Keskne metsakorraldusorganisatsioon moodustati 1919 (Metsade Peavalitsuse metsakorralduse osakond). Sellest ajast kuni 1990. aastate keskpaigani oli metsade korraldamine riigi monopol, mis tagas metsadest hea  ülevaate, nende majandamise kavandamise ühtsetel alustel ja riikliku metsapoliitika elluviimise. Metsade majandamist reguleerivad Metsaseadus (2006), Vabariigi Valitsuse määrused ning keskkonnaministri määrused. Eesti on ühinenud mitme metsandust käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga.

21. sajandil ei ole Eesti metsamaa pindala oluliselt muutunud, vähenenud on okaspuistute ja suurenenud lehtpuistute osakaal. Eelkõige on okaspuude vähenemine toimunud kuusikute arvel, mida on põhjustanud küpsete kuusikute aktiivne raie ja raiestike uuenemine lehtpuudega. Suure osa Eesti metsadest moodustavad segapuistud – 30,7%-l metsadest moodustavad puistu 2 puuliiki, 33%-l 3 liiki ja 14%-l 4 liiki.

Välislingid

• Eesti on metsariik Keskkonnaministeeriumi kodulehel
• Eesti metsanduse arengukava aastani 2020
• Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinsituudi koduleht