Eesti Maaülikool

Asutatud  1848
Tüüp  Avalik-õiguslik
Rektor  Mait Klaassen
Üliõpilasi kokku (2011)  4 657
Kolledžeid 1 (EMÜ Tartu Tehnikakolledž; 2007)
Ühendus  NOVA-BOVA programm
Kodulehekülg  www.emu.ee 

Eesti Maaülikool (EMÜ) on avalik-õiguslik kõrgkool ja teadusasutus; asub Tartus. EMÜ akadeemilisi struktuuriüksusi on 8 (5 instituuti ja 1 kolledž, keelekeskus ja teadusloo uurimise keskus). Põhilised õppe- ja teadustöö valdkonnad on põllumajandus ja maamajanduse ökonoomika, metsandus, keskkonnateadus ja rakendusbioloogia, veterinaarmeditsiin ja toiduteadus ning tehnika- ja inseneriteadus. Ülikoolil on spordiklubi, raamatukogu, üliõpilasesindus, rahvatantsurühmad, segakoor ja vilistlaskoor. Kaks korda kuus ilmub ajaleht Maaülikool. 2011 aprillikuus õppis EMÜ-s 4657 tudengit, töötajaid oli 961 (neist 396 teadustöötajad ja õppejõud, sh 31 professorit).

Eesti Maaülikooli rektorid

1951–54 Richard Antons   1993–98 Mait Klaassen
1954–69 Minna Klement   1998–2002 Henn Elmet
1969–77 Arnold Rüütel   2002–2007 Alar Karis
1977–88 Nikolai Koslov   2008– Mait Klaassen
1988–93 Olev Saveli      

Ajalugu

Eesti Põllumajandusülikooli peahoone (aastani 2007)

Eesti Maaülikooli ajalugu ulatub aastasse 1848, mil loodi Tartu veterinaariakool (nimi muudeti 1873. aastal Tartu Veterinaariainstituudiks). 1919 ühendati veterinaariainstituut Tartu Ülikooliga ja nimetati loomaarstiteaduskonnaks. Samal aastal rajati Tartu ülikoolis ka põllumajandusteaduskond, mis 1920. aastal jagati metsa- ning agronoomiaosakonnaks. Agronoomiaosakonnas õpetati lisaks taimekasvatusele ka loomakasvatust. 1946. aastal loodi metsaosakonna baasil metsandusteaduskond ning 1950. aastal nimetati loomaarstiteaduskond ümber veterinaariateaduskonnaks.

EMÜ asutati 1951. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemiana, 1991–2005 kandis nime Eesti Põllumajandusülikool. 2005. aastal sai nimeks Eesti Maaülikool. 1951. aastal Tartu Riikliku Ülikooli loomaarsti-, põllumajanduse- ja metsandusteaduskonnast, Tallinna Polütehnilise Instituudi põllumajanduse mehhaniseerimise teaduskonnast ning juurde loodud hüdromelioratsiooniteaduskonnast moodustatud Eesti Põllumajanduse Akadeemial (EPA-l) oli Tartus 30 hoonet ja rajatist, talle kuulusid Järvselja ja Raadi õppe-katsemajand. EPA-s töötas 1951. aastal 90 õppejõudu, üliõpilasi oli 1332. Viie aastaga üliõpilaste arv kahekordistus. Loomise ajal allus EPA NSVL Kõrgema Hariduse Ministeeriumile. 1956 määrati EPA NSVL Põllumajandusministeeriumi alluvusse, kuhu ta jäi kuni Eesti taasiseseisvumiseni. 1988 toimus esimene demokraatlik rektorivalimine ja algas õppetöö hoogne ümberkujundamine. Kursusesüsteemilt mindi üle ainesüsteemile, esimese kursuse õppetöö viidi üle kõrgematesse põllumajanduskoolidesse. Loodi üliõpilaste omavalitsus ja esindusorgan, valiti esimesed audoktorid. Moodustati maainseneriteaduskond (endisest maaparandusosakonnast) ja 1990 ühiskonnateaduste, keelte- ja kehakultuurikateedrist humanitaarinstituut, suleti sõjanduskateeder.

1991 nimetati EPA Eesti Põllumajandusülikooliks (EPMÜ-ks), mindi üle uuele õppekorraldusele (suured õppeinstituudid nimetati teaduskondadeks, mis jagunesid instituutideks ja need omakorda õppetoolideks; likvideeriti täiendusõppeteaduskond). 1992 liideti EPMÜ-ga väikeettevõte OÜ ELVI Aqua, mille alusel moodustati Keskkonnakaitse Instituut. 1993 laiendati EPMÜ teadustegevust: ülikooliga liitus Maaelu Arengu Instituut, 1994 Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria TUI, 1996 Eesti Metsainstituudi teadustööga tegelevad üksused (nendest loodi 1997 metsanduslik uurimisinstituut), 1997 Zooloogia ja Botaanika Instituut, Eksperimentaalbioloogia Instituut ja Eesti Taimebioloogia Uurimiskeskus EVIKA. 1996 muudeti EPMÜ riiklikust ülikoolist avalik-õiguslikuks ülikooliks. 1997 võeti riikliku tellimuse alusel vastu 400 üliõpilast. Alustati tasulise õppega, loodi avatud ülikool. 1997 moodustati endistest õppe-katsemajanditest sihtasutused: SA Järvselja Õppe- ja Katsemajand, SA Arkna Katsejaam, SA Piistaoja Katsejaam ja SA Eerika Katsejaam. 2003. aastal oli EPMÜ-s 6 teaduskonda, 8 uurimisasutust ja 3 sihtasutusena töötavat katsemajandit (Järvselja, Piistaoja ja Eerika). 2005. aasta alguses toimusid taas suured struktuurimuudatused. Endiste teadusasutuste ja teaduskondade ühendamisel loodi 5 instituuti: põllumajandus- ja keskkonnainstituut, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, metsandus- ja maaehitusinstituut, tehnikainstituut ning majandus- ja sotsiaalinstituut. EPMÜ nimetati ümber Eesti Maaülikooliks. 2007 avati EMÜ Tartu Tehnikakolledž. 

Linnaku areng

1969 alustati Tähtveres EPA hoonestiku ehitamist, samal aastal valmis põllumajanduse mehhaniseerimise teaduskonna hoone (rekonstrueeriti 2009, seal asuvad tehnikainstituut ja Tartu Tehnikakolledž), 1983 metsanduse ja maaparanduse teaduskonna (seal on metsandus- ja maaehitusinstituut ning põllumajandus- ja keskkonnainstituut; sinna tuuakse üle ka Eerikal ning Tartu linnas paiknevad töörühmad) ja 1992 veterinaariateaduskonna õppehoone (juurdeehitus valmis 2005, seal on veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut). 1996 sai valmis algul ülikooli peahooneks mõeldud ehitise esimene järk (praegu on seal mitmeotstarbeline reservpind), peahoone viidi 2007 üle loomakasvatusinstituudi hoonesse (valminud 1992), mis ehitati ümber õppe-administratiivhooneks (seal töötab ka majandus- ja sotsiaalinstituut). 2009 valmis EMÜ spordihoone. EMÜ linnakus on kaks ühiselamut: Torn (renoveeritud 2005) ja Betton (renoveeritud 2003).  

Eesti Maaülikooli instituudid, kolledžid ja keskused

Instituudid ja kolledžid

Keskused

  • Agrobiotehnoloogia Arenduskeskus
  • Eerika katsefarm
  • Keelekeskus
  • Loomade heaolu uurimiskeskus
  • Loomakliinik
  • Mahekeskus
  • Mikromeierei
  • Polli aiandusuuringute keskus
  • Põlula katsefarm
  • Rõhu katsejaam
  • Taastuvenergia keskus
  • Teadusloo Uurimise Keskus (Karl Ernst von Baeri majas)
  • Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskus
  • Võrtsjärve õppekeskus 

EMÜ osalus rahvusvahelistes koostöövõrgustikes

  • Põhjamaade ja Baltimaade metsanduse, veterinaaria ja põllumajanduse ülikoolide võrgustik (NOVA-BOVA programm)

Vaata ka seotud artikleid

EE 12, 2003; muudetud 2011