vene õigeusu kirik, suurim autokefaalne õigeusu kirik, peamiselt Venemaa Föderatsioonis. Vene õigeusu kiriku eesotsas on Moskva ja kogu Venemaa patriarh (aastast 2009 Kirill), teda abistab kollegiaalne nõuandev organ Püha Sinod. Kõrgem võimuorgan on kirikukogu. Vaimulik halduskeskus asub Moskvas Püha Daniili kloostris. Halduslikult jaguneb vene õigeusu kirik aastast 1991 93 piiskopkonnaks, tal on 1 eksarhaat ja 17 kogudust (osa neist välismaal), 2 vaimulikku akadeemiat (Sergijev Possadis ja Peterburis), 13 vaimulikku seminari ning 80 kloostrit.

Ajalugu

Vene õigeusu kirik tekkis Venemaal pärast ristiusu vastuvõtmist (umbes 988–989) riigikirikuna, Konstantinoopoli patriarhaadi metropoliitkonnana. Tema maavaldused pärinevad 11. sajandist, need (peamiselt kloostrite omad) kasvasid eriti 14.–16. sajandil. 1448 sai vene õigeusu kirik Konstantinoopoli patriarhist sisuliselt sõltumatuks, 1589 patriarhiameti sisseseadmisega ka vormiliselt autokefaalseks. 17. sajandi keskel tekkinud vene õigeusu kiriku ja tsaari üheline konflikt lõppes patriarhi võimu piiramisega. Patriarh Nikoni reformid (1653–56) põhjustasid kirikulõhe (vanausulised). 1721 kaotas Peeter I patriarhiameti, kuulutas vene õigeusu kiriku peaks keisri ning asutas kiriku tegelikuks valitsemiseks Sinodi. Patriarhiamet taastati 1917, patriarhiks valiti konservatiivne Moskva metropoliit Tihhon (V. Belavin, 1917–25). Nõukogude Venemaal lahutati valitsuse dekreediga 1918 kirik riigist ja natsionaliseeriti maadekreediga kiriku maavaldused. 1922 algas kirikuvarade rekvireerimine ja vaimulike represseerimine; vaimulikkonna peamiseks vangistuskohaks said Solovetsi saared (Solovetsi klooster). 1920. aastate alguses usuvastane kampaania hoogustus. 1943 moodustati Rahvakomissaride Nõukogu juurde vene õigeusu kiriku Asjade Nõukogu. Sellest sai 1961 Usuasjade Nõukogu, mille ülesanne oli kirikute suunamine nõukogude propaganda teenistusse. 1961 liitus vene õigeusu kirik Ülemaailmse Kirikute Nõukoguga.

EE 10, 1998