Peeter I otsis baltisaksa rahvusvähemuse, eriti aadelkonna toetust. Mõisad tagastati endistele valdajatele, ka mõnele Rootsist tagasi tulnud rootsi aadliperekonnale. Riigi kätte läinud maavaldusi läänistati kohalikele aadlikele ja Vene võimukandjatele. Peeter I andis (1710, 1723) Balti aadlile Vene aadli õigused, vabastades nad pealegi teenistuskohustusest. Baltisakslased leidsid rakendust Vene haldusaparaadis ja sõjaväeteenistuses. Rüütelkondade mõju kasvas: nende käes olid kohalik omavalitsus, kohus ja politsei ning osaliselt kontroll kooli ja kiriku üle. Rüütelkondade liikmeskonna piiritlesid aadlimatriklid, mis valmisid Liivimaal 1747, Eestimaal 1756, Saaremaal 1741.

18. sajandi I poole Eesti- ja Liivimaad iseloomustab õiguslik segadus. Venemaaga liitumine tähendas reduktsioonieelse erikorra ja privileegide taastamist ning kehtivate õigussuhete konserveerimist, Rootsi-aegne halduskord jäi Vene-aegse aluseks. Vene võim ei tegelnud 18. sajandi I poolel talurahva olukorraga ega kontrollinud Rootsi-aegsete seaduste täpset rakendamist. Balti provintside omavalitsuskorraldus ei taganud talupoegadele õiguskaitset. Esialgu üritasid talupojad kasutada varasemaid, seaduslikke teid, pöördudes kaebustega mõisnike peale tsaarivõimude poole. Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele. Ajalookirjanduses on omistatud suurt tähtsust nn Roseni deklaratsioonile (1739). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus (deklaratsioonil oli maanõunike kolleegiumi resideeriva liikme Otto von Roseni allkiri) riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olukorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast. Deklaratsioon rõhutab, et maavaldajal on pärisorjade varandusele ja elule piiranguteta õigused. Roseni deklaratsioon pole seadusandlik akt, kuid sellest ilmneb rüütelkonna kindel vastuseis oma privileegide igasugusele piiramisele.

Arvatakse, et 18. sajandi keskpaigaks saavutas Eesti rahvaarv taas Suure Nälja eelse taseme (350 000) ning 1780. aastaks oli see juba 490 000, sellest 3–4% sakslasi. Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad. Kasvasid koormised, eriti tegu (19. sajandi alguseks umbes 85% koormiste väärtusest). Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. 18. sajandi viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, teraviljast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul ja oma mõisade kõrtsides. Praagaga nuumati Peterburi turu tarbeks härgi. Kehtis piiramatu kodukariõigus, üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega. Talupoeg elas rehielamus, tema kodune vara ja tööriistad olid puust, kodus tehtud, rauda kasutati vähe. Peatoiduseks olid aganaleib, puder ja leem.

Mõisakoormistele lisandusid 18. sajandi lõpul riiklikud kohustused, nende kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust. 1781 korraldati Eesti alal esimene (kogu Vene riigis neljas) hingeloendus, 1783 laiendati Balti kubermangudele Peeter I 1724 kehtestatud pearahamaks, 1796 hakati võtma Vene väkke nekruteid (teenistusaeg 25 aastat). Pearahamaksu kehtestamine kutsus Lõuna-Eestis (Räpinas, Karulas) 1784 esile vastuhakud, nn pearaharahutused.

1783 kuulutas keisrinna Katariina II rüütelkondade kauastele taotlustele vastu tulles kõik Eesti- ja Liivimaa mõisad pärusmõisadeks – alloodideks. Seni oli riigivõim käsitanud neid vormiliselt läänimõisadena, mille võõrandamiseks oli vaja suverääni luba. 1783–96 kehtis Balti kubermangudes nn asehalduskord, mille Katariina II kehtestas riigi haldusliku ühtlustamise eesmärgil. Tallinna (Eestimaa) ja Riia (Liivimaa) kubermangudest moodustati Riia asehaldurkond, kus kehtestati Vene valitsemiskorraldus. Tallinna kubermangu lisandus uue, viienda maakonna ehk kreisina Paldiski, Riia kubermangu nüüd üheksast kreisist olid uued Valmiera, Viljandi, Valga ja Võru. Rüütelkondade eesõigused üldiselt säilisid, kuid Balti kubermangude aadlikorraldust lähendati Vene omale (maanõunike kolleegium kaotati, valiti aadlimarssalid). Ka immatrikuleerimata aadlikud said õiguse osaleda maapäeval. Kõik kreisikeskused said linnaõigused. 1785 kehtestati Vene linnaseadus, mis andis kodanikuõiguse kõigile vabadele linnaelanikele, kes siis valisid linnanõukogu. Raad säilis kohtuasutusena, politseivõim oli politseimeistril. Kaubanduse ja käsitööga tohtisid tegelda kõik. Keiser Paul I kaotas 1796 asehalduskorra.

Vaata ka seotud artiklit

• Vene võimu aeg Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses

EE 11, 2002