Heinrich Veromann (29. X 1926 Pärnu – 14. X 1991 Tartu), ornitoloog, Siiri Veromanni abikaasa, bioloogiakandidaat (1984, Leningrad). Lõpetas 1975 kaugõppes saksa filoloogina Tartu Riikliku Ülikooli. Oli 1945 Saksa sõjaväes, 1945–47 Venemaa vangilaagrites; redutas 1947–55 Pärnumaa metsades, kus õppis linde tundma. Töötas 1956–58 Pärnu Noorte Naturalistide Jaamas ja Tartu Jahindusklubis, 1958–64 ja 1972–91 ENSV Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika instituudis (1985–91 vanemteadur), 1964–69 ENSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis (laborijuhataja). Oli ühtlasi Tartu Noorte Loodusesõprade Maja õpetaja ja 1969–72 direktor. Uurinud Eesti linnustikku, lindude eluviisi ja rännet. Käsitlenud lindude, eriti valge toonekure levikut Euroopas, arvukuse dünaamikat ja asustusajalugu. Korraldas rahvusvahelise programmi raames üle-eestilise valge toonekure loenduse, oli 1990–91 NSV Liidu toonekurgede uurimise rühma esimees. Avaldanud üle 300 kirjutise, olnud monograafiate „Birds of Estonia” (1994) ja „The Birds of Western Palaearctic” koostajaid ja toimetajaid. 1966–72 ja 1977–90 Eesti Looduseuurijate Seltsi fenoloogiakomisjoni esimees, 1974–85 ornitoloogiasektsiooni aseesimees ja 1985–91 esimees, aastast 1986 seltsi auliige. – Tema poeg Heiki-Rein Veromann (13. X 1960 Tartu) on olnud Tartu Lasteteatri näitleja ja paljude lavastuste muusikaline kujundaja, poeg Peeter Veromann (9. VI 1963 Rakke) on ökoloog, botaanik ja raamatukirjastaja (peamiselt loodus- ja populaarteaduslikku ning õppekirjandust ilmutava kirjastuse Eesti Loodusfoto juhataja).

Töid

• Eesti laululinnud (1974, koos Lemming Rootsmäega)
• Pääsukesed (1978)
• Valge toonekurg (1980)
• Der graue Kranich (1989, koos Hartwig Prange ja Jüri Keskpaigaga)
• Hallvares (2006, koos L. Rootsmäega)

Kirjandus

• J. Püttsepp. Vana rahu. Esimesest pilgust.

Välislink

• M. Ots. Aasta lind – valge toonekurg. – Eesti Loodus 4, 2011

EE 14, 2000; muudetud 2011