Rudolf Aller (6. IX 1913 Markovo eesti küla, Peterburi kubermang – 11. XI 2002 Pärnu), prosaist, teatrikriitik ja ajakirjanik. Ajakirjanike Liidu (1960), Eesti Teatriliidu (1969)  ja Kirjanike Liidu (1992) liige. Isa raudteeremonditööline.

Elas aastast 1920 Eestis, lõpetas 1932 Valga poeglastegümnaasiumi. Töötas 1933–40 Valgas rahvaülikooli juhatajana ja ühisgümnaasiumi sekretärina. 1940 alustas õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis slaavi filoloogia alal. Tegi kaastööd Päevalehele ja 1940 ka ajakirjale Akadeemia. 1967 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanike kaugõppe-täienduskursused. 1941–46 oli represseeritud ja vangis, 1949–54 viibis asumisel Krasnojarski krais. 1946–48 töötas kirjastuse Teaduslik Kirjandus tõlkijana, Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liidu revidendina Valgas ja ehitusremondikontori pearaamatupidajana Viljandis. 1954 oli tõlk Pärnu piima- ja võitööstuse trustis, 1959–73 ajalehe Pärnu Kommunist kirjade osakonna juhataja, aastast 1973 vabakutseline ajakirjanik.

Aastast 1959 arvustanud peamiselt ajalehes Pärnu Kommunist, aga ka teistes väljaannetes Endla teatri lavastusi, avaldanud hooajaülevaateid ja portreeartikleid. Kirjutanud jutustusi, novelle, följetone. Ajakirjas Pikker avaldatud följetonide paremik ilmus kogus „Inimene, kes kaotas iseenda“ (1971). Kirjutanud kuuldemänge ja saanud auhindu Eesti Raadio võistlustel. Esitatud kuuldemänge: „See juhtus nii” (1957), „Sinilind” (1958, näidendina 1959), „Brigaadi poeg” (1960), „Erikorrespondent” (1961), „Suletud ring” ja „Surnud ei kõnele” (1967),  „Vastulöök” (1969), „Kristiina” (1980, mängitud ka Leedu Raadios), „See, kes on tugevam” (1985). Kirjtuanud ka näidendeid isetegevuslavade jaoks. Tõlked on ilmunud peamiselt ajakirjanduses, raamatuna on avaldatud A. Roskini „Maksim Gorki biograafia“ (1948).  On avaldanud mälestusi vangilaagri elust järjejutuna ajalehes Edasi (1988).