Rooma kaubalaev

antiiklaev, vanakreeka ja -rooma kultuuripiirkonnas kasutatud laev. Antiiklaevade ehitus tugines egiptlaste, foiniiklaste, etruskide jt laevaehituskogemustele. 2. aaastatuhande keskelt eKr on teada sõjalaevad moneerid, purje-sõudelaevad (laius kuni 30 m), mille kummaski pardas oli 1 rida sõudjaid. Alates 8. sajandist eKr ehitasid foiniiklased ja kreeklased 2 ülestikku paikneva aerureaga dieere (laius kuni 35 m), 6. sajandil eKr 3 aerureaga trieere (laius kuni 50 m). Nimetatud antiiklaevade rooma vasted on unireem, bireem ja trireem. 4. sajandil eKr hakati Sitsiilias ehitama veelgi suuremaid (laius kuni 70 m) sõjalaevu penteere (rooma nimetus kinkereem). Kas need olid 5 aerureaga laevad või sõudis iga aeruga korraga 5 meest, pole mereajaloolastel tänaseni selge. Ajaarvamise vahetuse paiku kasutasid roomlased valdavalt kergeid, 1–2 aerureaga liburne (peamiselt võitluseks piraatidega Vahemerel); neid oli ka Reini ja Doonau laevastikus. Sõjalaevade põhirelv oli vöörtäävramm (ramm), ent ka nn delfiin. Viimane oli raale või poomile vinnatud raske metallpomm, mis lahingus vaenlase laevale kukutati, et selle põhja purustada. Alates 4. sajandist eKr relvastati antiiklaevu viskemasinatega; alates 3. sajandist eKr otsustasid lahingu sageli roomlaste käsuks leegionärid, kes tungisid vaenlase laevale, kasutades abordaažisildu (abordaaž). Ka kauba- ja reisilaevadena (laius harilikult 20–40 m) kasutatud antiiklaevadel oli 1–2 masti, mis kandsid raapurjesid, mõnikord nende kohal ka topsleid. Antiiklaevad purjetasid ainult allatuult.

MerLe, 1996