araabia keel, semi keelte lõunarühma keel, suurima kõnelejaskonnaga semi keel. Araablaste kirja- ja ühiskeel ning islami tsivilisatsiooni ja usuõpetuse keel. Levinud koos islamiga Araabia poolsaarelt mujalegi Aasiasse ning Aafrikasse ja Euroopasse. Vanimad mälestised pärinevad 4. sajandist, rohkesti on neid säilinud alates 7. sajandist. Araabia keele mõju on olnud suur islami rahvaste keeltele. Euroopa keelteski on ohtrasti laensõnu araabia keelest (näiteks algebra, alkohol, tariif).

Klassikalisest kirjakeelest, mis oli keskajal Lähis- ja Kesk-Ida maade teaduskeel, lähtub nüüdisaraabia ühiskeel. Rahvakeeled – need erinevad kirjakeelest üpris palju – on lähtunud piirkondlikest murdeist (peamurded: lõunaaraabia, iraagi, süüria, egiptuse ja magribi).

Araabia keelt kirjutatakse araabia kirjas, üks araabia rahvakeele vorme, itaalia keelendeid sisaldav malta keel, on ladinakirjaline.

Аraabia keel on üks kuuest ÜRO töökeelest.

EE 1, 1987