Friedrich Gustav Arvelius (pseudonüümid Sembard, Sämi ehk Kunda jõe laulik; 16. II 1753 Tallinn – 25. VII 1806 Tallinn), teatritegelane ja kirjamees. Isa pastor.

Lapsepõlv möödus Viru-Nigula kiriklas. Omandas koduse hariduse, seejärel õppis 1769–71 Tallinna toomkoolis ning 1771–75 Leipzigi ülikoolis (teoloogiat ja filoloogiat). Oli 1780. aastatel Virumaal Kalvi ja Kiikla mõisas parun Friedrich von Roseni laste koduõpetaja (seal harrastati koduteatrit), 1790–1805 Tallinnas Linna Keiserliku Gümnaasiumi teoloogia ja ladina keele professor ning 1792–1804 vaheaegadega samas ka rektor, 1805–06 sama kooli (uue nimega Tallinna kubermangugümnaasium) ülemõpetaja (ajalugu, geograafia), aastast 1790 ühtlasi August von Kotzebue 1784 rajatud Tallinna Saksa Asjaarmastajate Teatri (Revaler Liebhaber-Theater) juhtkonna liige ja näitleja. 1796 avaldas selle teatri ajalugu ja tegevust käsitleva ülevaate „Skizze einer Geschichte des Revalschen Liebhaber-Theaters“. Aitas arvatavasti koos noorema venna Martin Heinrich Arveliusega (1760–99)  nii saksa kui ka eesti keeles lavale tuua A. von Kotzebue näidendit „Isalik ootus” („Die väterliche Erwartung”, 1789). Avaldas peamiselt koolilastele täiendavaks lugemiseks mõeldud jutukogu „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse Ramat" I–II (1782–87; eeskujuks Friedrich Eberhard von Rochowi lugemik „Kinderfreund”, 1776–79). 1790 levitas Tallinna saksa teater 10 000 eksemplaris tasuta tema tervishoiualaseid ja majanduslikke nõuandeid jagavat raamatut „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat” (eeskujuks Rudolph Zacharias Beckeri käsiraamat „Noth- und Hülfsbüchlein für Bauersleute”, 1788). Avaldas 1792 raamatu „Über die Kultur des estnischen Sprache”. Kirjutas 1794 arvatavasti esimese eestikeelse näidendi „Ramma Josepi jubilei, üks römu ja öppetusse mäng, ühes jones” (jäi käsikirja). Oli tegev ka luuletajana, avaldas saksa keeles eelromantismist ja bardiluulest mõjutatud värsse. Tõlkis peamiselt saksa keelest jutte ja luuletusi, avaldas artikleid (muu hulgas talurahva elu ja eesti keele arenemise kohta).