Rakvere Vabadussõja mälestusmärk (autor Amandus Adamson; avati 1925, hävitati 1940)

Virumaa oli asustatud juba mesoliitikumis (Kunda kultuur, Narva kultuur, Siivertsi). 13. sajandi alguses oli seal 5 kihelkonda: Repel, Mahu (Maum), Askälä (Askælæ), Alutaguse (Alentagh) ja Lemmu (viimase lõunaosa kandis Pudiviru nime). 1220 vallutasid ja ristiusustasid Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia) taanlased; pärast võimuvõitlust oli Virumaa 1238–1346 Taani valduses, seejärel müüdi Saksa Ordule. Rakvere linnuse jalamile tekkinud alevik sai linna õigused 1302. Virumaa kirikukihelkondadest on Haljala, Kadrina, Simuna, Viru-Jaagupi ja Viru-Nigula rajatud 1220.–30. aastail ning Jõhvi ja Lüganuse 13. sajandil, Väike-Maarja kihelkond eraldati Simunast 14. või 15. sajandil (pärast 1346. aastat), Rakvere kihelkonda on esimest korda mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja aastast 1867. 1558–81 (Vene-Liivimaa sõja ajal) kuulus Virumaa Vene, aastast 1581 Rootsi riigi valdusse. 1580. aastaist 1620. aastateni olid maakonna alal Rakvere ja Narva linnuselään, Alutaguse kuulus 1617–51 Ingeri provintsi. Põhjasõja ajal oli Virumaa 1700–08 sõjatander ja 1710 liideti ta Vene riigiga. Narva kuulus 1783–1917 (vaheajaga) Peterburi kubermangu Jamburgi maakonda. 19. sajandil hakkas Virumaal arenema tööstus (1819 asutati Narva kalevivabrik, 1857 Kreenholmi Manufaktuur, 1870 Kunda tsemenditehas, 1899 Aseri tsemenditehas), 1870 rajati raudteeühendus Peterburi ja Tallinnaga. Talude päriseksostmine algas umbes 1860 ning hoogustus 1880.–90. aastail. Osavõtt rahvuslikust liikumisest oli elav Väike-Maarja, Jõhvi ja Haljala kihelkonnas. Virumaa rannikul kujunes 19. sajandi lõpus rohkesti suvituspiirkondi. Enamlaste võim kestis Virumaal 1917. aasta novembrist 1918. aasta märtsi alguseni. Vabadussõjas hõivas Virumaa 28. XI – 22. XII 1918 Punaarmee, 9.–19. I 1919 löödi ta sealt välja. 1916 rajati põlevkivitööstus; 1920. aastail tekkisid Kiviõli, Kohtla-Järve ja Küttejõu töölisasula, 1938 said Jõhvi ja Kunda linna õigused. 1939–49 oli Virumaal 33 valda (1939. aastani 40). Saksa okupatsioon algas Virumaal 29. VII – 18. VIII 1941 ja lõppes septembris 1944. Virumaa idaosas (eriti Sinimägedes) veebruarist septembrini 1944 peetud ägedais kaitselahinguis võitles palju eesti väeosi. Kiviõli ja Kohtla-Järve muudeti linnaks 1946.

1920–44 hõlmas Virumaa ka Narvataguse, 1949 eraldati Jõhvimaa omaette maakonnaks, Virumaaga liideti Harjumaast Kolga ja Kõnnu vald koos Loksa aleviga, Järvamaast Tapa linn ja osa Lehtse valda. Maarajoonide moodustamine kaotas 1950 ka Virumaa, selle territoorium jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaid läks Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Jõhvimaa tuumalast said Jõhvi rajoon ja Kiviõli rajooni põhiosa, Vaivara ala allutati Narvale, Oonurme ja Tudulinna piirkond Mustvee rajoonile. Hiljem (1957, 1959, 1962) vähenes rajoonide arv ning 1964. aastaks said Kohtla-Järve rajoon (nimi aastast 1964) ja Rakvere rajoon 1990. aastal maakondade taas moodustamise aegse suuruse ning nimetati märtsis 1990 Ida- ja Lääne-Viru maakonnaks. 16. VI 2005 toimus Lääne-Virumaa haldusala piiride suurenemine Järvamaa arvelt, kui sealt liideti uue moodustatud Tapa vallaga endine Lehtse vald. 1994. aastast käsitletakse Ida-Virumaasse kuuluvate üksustena ka seni vabariikliku alluvusega linna staatuses olnud Kohtla-Järvet, Narvat ja Sillamäed. Vanasse Virumaasse ei kuulunud nüüdsest Lääne-Virumaast Tapa, Tamsalu ja Rakke asula koos lähiümbrusega ning Ida-Virumaast Avinurme ja Lohusuu vald.

Kirjandus

• Wirumaa: maakonna minewikku ja olewikku käsitav koguteos. Geograafiline ülevaade ja lugemik. Rakvere, 1924
• Virumaa: koguteos. Koostanud Kalju Saaber. Rakvere, 1996

XX sajandi kroonika, I osa, 2002; EE 12, 2003;  XX sajandi kroonika, II osa, 2004; Eesti Vabariik 90, 2008