Üks levinum ja tähelepanuväärne folkloori näide on Aserbaidžaani rahvamängud. Rahvamängud ühendavad endas erinevate ajalooperioodide kombeid ja peegeldavad rahva eluviisi ja meelehatusi iidsest ajast. Aserbaidžaani rahvamängud on rikalikud ja erinevad vormi, sisu ja loomise poolest. Rahvamängude kohta esimese infoga võib tutvuda erinevate allikate kaudu: 9.–10. sajandi Lähis-Ida kirjameeste (Al-Biruni) ning 12. sajandi Aserbaidžaani luuletaja Nizami Gəncəvi teostes on informatsiooni Aserbaidžaani rahvamängude, nende ajaloo ja sisu kohta. Teavet rahvamängude kohta leidub ka folklooris, Euroopa ja Aasia rändurite reisikirjades, samuti keskaja Aserbaidžaani ning Lähis-Ida kunstnike teostes. 19. sajandi algusest tegelesid rahvamängude uurimise ja populariseerimisega Aserbaidžaani haritlased Mirzə Şəfi Vazeh, Seyid Əzim Şirvani (1835–1888), Abdulla Şaiq ja Firudin Köçərli (1863–1920) jmt. Kõige parem näide on F. Köçərli poolt 1912. aastal välja antud raamat „Kingutus lastele” („Balalara hədiyyə”). Aserbaidžaani rahvamängud on väga populaarsed ka tänapäeval laste ja noorte hulgas. Koos meestega on neis osalenud ka naised. Sellest kirjutab Nizami Gəncəvi „Xəmsəs”, samuti võib seda näha 16. sajandi miniatuuridel. Kõige levinumad ja tuntumad rahvamängud on „Çövqan”, „Dirədöymə”, „Çiling ağac”, „Top al qaç”, „Sərrast vur”, „Motal-motal”, „Qələndar, ay Qələndar”, „Əl üstə kimin əli”, „Bənövşə bənövşəni” ja „Zorxana”, samutu lauamängud „Dama” ja nard (närd). Osa rahvämängudest on salmidega ja see teeb mängu veel huvitavamaks ning meeldejäävamaks („Motal-motal”, „Ənzəli”“Bənövşə bənövşəni” ja teised).

Nõukogude ajal rahvamängud ei olnud populaarsed, aga peale iseseisvuse taastamist hakkasid väga arenema. 1990. aastal rajati Rahvaspordi Assotsiooni, mis tegeleb erinevate rahvamängud (maadlus, ratsamängud, närd, zorxana, serim-maadlus ja teised) arendamisega. Alatest 1992. aastast rahvaspordi mängud on lisatud kehalise kasvatuse programmi.

Çovqan

Meeskonnamäng Çovqan on kujunenud meie ajaarvamise esimesel sajandil, tuntud Aserbaidžaanis, Kesk-Aasias, Iraanis, Türgis, Iraagis ja teistes piirkonna riikides. Allikad räägivad esimese rahvusvahelistest Çovqani võistlusest, mis toimus 12. sajandil Bagdadis. Örənqala arheoloogilise väljakaevamise ajal leitud nõu kaunistustes on kujutletud Çovqani, mis kinnitab, et mäng oli 9. sajandil Beyləqani linnas tuntnud.

Çovqan on ratsamäng, mida mängitakse väljakul. Mängujuht tõstab rätiku, mängitakse pilli ja sellega algab mäng. Kolm ratsameeskonda tulevad väljakule (valged, hallid ja mustad hobused). Väljaku teise pool pannakse inimese suuruses kivist valmistatud kaks torni. Ühel tornil punane, teisel sinine lipp. Mänguvahendid on pall ja çovqan (puu). Çovqani pall tehti villast ja nahast. Çovqani puu aga on spetsiaalselt valmistatud kõvera puuvormis. Mängu eesmärk on viia pall tornideni ja lüüa läbi tornide vahelt.

Çovqani maailmas levitamisel mängisid suurt rolli inglased. 19. sajandil jõudis mäng Indiast Inglismaale, ajapikku Çovqan on arenenud, uute reeglitega on levinud Euroopas ja Ameerika riigides.

Loodud 2015