Abdulla Şaiq (pseudonüüm, õieti Abdulla Talıbzadə; 24. II 1881 Thbilisi – 24. VII 1959 Bakuu), Aserbaidžaani luuletaja, kirjanik, näitekirjanik, tõlkija ja pedagoog, Aserbaidžaani esimene lastekirjanik.

Õppis Thbilisi algkoolis, seejärel elas Iraanis, omandas pärsia ja araabia keele. Asus 1901 elama Bakuusse, kus töötas 1934. aastani õpetajana vene-tatari koolis ja pidas loenguid kõrgkoolis. 1920. aastail koostas õpikuid ja õppeprogramme, samuti lugemikke lastele („Laste prillid”, „Uşaq çeşməyi”, 1907; „Gülzar”, 1912; „Rahvuslik lugemik”, „Milli qiraət Kitabi”, 1922; „Lugemik”, „Qiraət Kitabi”, 1924). Avaldas kirjanduskriitikat ja teaduslikke artikleid Füzuli, Nasimi, Vaqifi, M. F. Axundovi, Sabiri, Hüseyn Cavid jt loomingust.

Teda peetakse lastekirjanduse žanri rajajaks Aserbaidžaani kirjanduses, mitmed tema luulevormis muinasjutud („Proua Tik-tik”, „Hea sõber”, „Rebane palverändur”) ja lastenäidendid („Kaunis kevad”, „Gözəl bahar”, 1910, „Karjus”) on populaarsed ka tänapäeval. Tema rahvaloomingul põhinevad jutud ja näidendid ilmusid esmakordselt trükis 1906. Şaiqi näidenditest on tuntumad „Äike”, 1920; „Rahva poeg”, „Eloğlu”, 1939; „Isamaa”, „Vətən”, 1941; „Nuşabə”, 1945 ja „Ema”, „Ana”, 1946). Tema näidendeid on mängitud Aserbaidžaani noorsooteatris ja Aserbaidžaani riiklikus draamateatris. Kirjutas ka proosat (romaan „Araz”, 1940, arvukalt jutustusi lihtrahva elust ja kommetest). 1930. aastatel kirjutas ühiskonnakriitilisi teoseid (poeem „Rahva vaenlasele”, 1937), mis avaldati trükis alles 1990. alguses.

Tõlkis aserbaidžaani ja vene keelde Shakespeare'i, Defoe'i, Puškini, Lermontovi, Krõlovi, Gorki, Nekrassovi, Nizami ja Firdausi loomingut.

Tema nime kannab Aserbaidžaani riiklik nukuteater, Bakuus on tema nimeline tänav, kus elukohas on majamuuseum (1990) ja bareljeef.

Välislink

• K. Talibzade. My Father Abdulla Shaig. Portrait by his son, Kamal Talibzade. – Azerbaijan International Spring 2004 (12.1)

Loodud 2015