Väljavõte Mellini kaardist

Asulakoht tuletorni varemetaga Pärsil, arheoloogiamälestis Ruhnu saare läänekaldal Vana-Paagi rannas. Rohkem kui viiekümne meetri kaugusel merevee liinist, ligikaudu1,5 meetri kõrgusel rannavalli jalamil paljastusid 2005. aasta jaanuaritormiga kolme erineva ehitise jäänused. Tegemist võib olla Rootsi kuninglikule admiraliteedile kuulunud majaka hoonete vundamendiga. Arheoloogiamälestisena riikliku kaitse all (2008).

1646 rajati Ruhnu saare läänerannikul Pärsi neemele Rootsi admiraliteedi otsusega tulepaak (viipemajakas). Sarnased viipemajakad rajati tol ajal ka Sõrve otsa ja Domsnäsi ehk Kolka neemele, et lihtsustada laevaliiklust Liivi lahes ning suurendada kaubavahetust Riia, Pärnu ja Kuressaarega. Rootslastel oli kavas rajada sinna ka kindlus, kuid teadaolevate allikate põhjal jäi see ehitamata. 1760 oli Pärsil juba kahekorruseline neljatahuline puidust torn, mille avatud platvormil põles tuli. Ludwig August Mellini „Liivimaa atlase” (1798) kaardil on Ruhnu tuletorn (sks Feuerbake) näidatud saare läänerannikul Pärsi neemel, samas lähedal on näha ka rannavahi elamu (Strand Reuter). 1810 alustati uue, 24 meetrise kaheksatahulise tuletorni ehitamist. Sel tornil oli juba laternaruum ning õlilampide ja hõbetatud vaskreflektoriga reflektoriga valgusseade. Pärsil oli ka purjelaevade laevade ankrukoht ja talveks laevade maale tõmbamise slipp.

Mereajaloolase Bruno Pao kirjelduse kohaselt lubasid kõige lõunapoolsema ja kõrgema künka murdpaest vareme fragmendid arvata, et tegemist on olnud ümara, ligi 9-meetrise läbimõõduga ehitise põhjaga, mille lähedal leidus ka kivisütt ja paakunud slakitükke. Tõenäoliselt on tegemist üle kahesaja aastase tuletorni aluse või ümara keldriga. Neist 26 meetrit kirde suunas võis rannavalli ääre alt näha pikema hoone graniitkividest lubimõrdiga laotud vundamenti. Kuna kohati siledal vundamendil ei olnud säilinud müüri või palkseinte jäänuseid, küll aga vedeles ruumide sisemuses katusekivide ja ahjutelliste jäänuseid, siis võib arvata, et vahetult mererannas seisnud hoone on hilisem rajatis. Ahjuvarede tellised olid markeeritud tähisega W.T. Hoone laiuseks oli algselt kolm sülda ja pikkuseks 11 sülda ning see koosnes kolmest vaheseinaga ruumist, milles igaühes oli oma tellisahi. Tõenäoliselt on tegemist rannavahtide kasarmu või isegi kabelisarnase rannamajaga. Hoopis vanem on kolmas, väikese lahe suudme rannal paikneva, põhiplaanilt väiksema (3x3 sülda) hoone vundament, milles avanesid paekivist ahju ja mantelkorstna aluse jäänused. See oli juba ilmsesti kasutusel 18. sajandil kogu Ruhnu randa valvanud rannavahi elamuna, mis on märgitud ka Mellini kaardil.

Asulakoht tuletorni varemetega

Lubjamördil raudkividest laotud vundament asulakohal.

Lubjamördil raudkividest laotud müüritised rannas.

Vaata ka seotud artiklit

• Ruhnu tuletorn

Kirjandus

• M. Kapsta. Ruhnu lugu 1989–2006. Ruhnu 2006
• Ruhnu ajaraamat. II. Tallinn, 2010
• J. Vali. Eesti tuletornide ajalugu. History of Estonian Lighthouses. Tallinn, 2011
• P. Peetsalu. Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Tallinn, 2013

Loodud 2013