Ruhnu tuletorn

Ruhnu tuletorn, asub Liivi lahes, Ruhnu saare idaosas, Haubjerre künkal; Eesti kõige lõunapoolseim tuletorn (koordinaadid: 57°48,081' N; 23°15,609' E). Eesti omapäraseima tuletorni kõrgus jalamist on 40 m, tule kõrgus merepinnast 65 m. Valge ringtuli põleb pimedal ajal ja aastaringselt perioodiga 4 sekundit (1 sekund paus ja 3 sekundit valgus), nähtavuskaugus 11 miili.

Torn koosneb silindrilisest katlaplekist silindertornist (läbimõõt 2 m), mida külgedelt toetavad kaldu asetatud neli raudtorudest kontraforssi. Torni sees asub keerdtrepp, mis viib laiemasse terassilindrisse, kus asub teenindusruum. Terassilindri ülaosale toetub laternaruum.

Veeteede Ameti hallatav tuletorn on aastast 2004 mehitamata, tuletorni kompleksi kuuluvas endises ülevaataja majas asub piirivalve Ruhnu kordon.

Tuletorni juures on 19. sajandi teisel poolel ehitatud teenindushooned: ülevaataja elamu, ait, saun, kelder, tall, kaev ning 20. sajandi esimesel poolel rajatud kivist petrooleumiait ja sajandi teisest poolest pärit generaatorihoone.

Tuletorni kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.

Tuletorni keerdtrepp

Vaade kopterilt Ruhnu tuletornile ja ansamblile.

Ajalugu

Esimesed teated tuletornist saare läänerannal Pärsi neemel pärinevad aastast 1646. Tegemist oli ülestõstetava tulega puidust viipemajakaga. Sarnased viipemajakad rajati tol ajal ka Sõrve otsa ja Kolka neemele. 1760. aastate algul oli Pärsil kahekorruseline neljatahuline torn, mille avatud platvormil põles tuli. Tule eest hoolitsesid kohalikud talupojad. 1798. aasta Mellini kaardil on näha nelinurkne majakas, mille kõrval viilkatusega abihoone. 1810 ehitati samasse 79 jala kõrgune palkidest laudisega kaheksatahuline tuletorn, mille kümnetahulise seitsmel merepoolsel küljel klaasakendega laternaruumis oli kolmteist lampi. 2005 avastati Pärsi neemel tuletorni vundamendi varemed, aastast 2008 on need kulutuurimälestisena kaitse all (vt Asulakoht tuletorni varemetega Pärsil).

1856. aasta Läänemere tuletornide ülevaatuse raporti alusel otsustati laevasõiduohutuse parandamiseks leida tuletornile uus asukoht saare keskel asuval liivakünkal. 1860 valmis kuuetahuline 34-meetri kõrgune tüvipüramiidjas puitsõrestiktorn Haubjerre künkal. 1869 plaaniti paigutati sinna uus valgusaparaat, kuid torn osutus selle jaoks liiga nõrgaks. Uue metalltorni detailid telliti 1875 Prantsusmaalt Le Havre’ist firmalt Forges et Chantiers de la Mediterranee ja monteeriti kohapeal. Osade meritsi kohale toomiseks ehitati Ruhnule paadisild ja üle luidete kivitee (osaliselt säilinud). Halli kehandi ja punase kupliga tuletorn alustas tööd 1877. Esimeses maailmasõjas purustati 1. V 1915 tuletorni ülaosa, 1921 ehitati ajutine teenistusruum, mille laele pandi atsetüleengaasilatern. 1937 rekonstrueeriti teenindus- ja laternaruum peaaegu vanal kujul insener Ants Niilre (1909–82) projekti järgi. 1964. aastaks oli pöörlev valgusseade asendatud elektrilise plinkiva laternaga.

1920.–30. aastatel oli tuletorni ülem mereväeohvitser, kes pidas ka mitut muud ametit ja keda rahvas kutsus Ruhnu kuningaks. Ta oli ühtlasi meresidepunkti ülem, konstaabel, piirivalveülem, tolliülem, metsaülem, postiagentuuri juhataja ja Tartu Ülikooli ilmajaama ülem. Seda ametit pidasid Arseni Brakmann (1922–28) ja Villem Karineem (1928–40).

Viipetuli – puidust kook, mille ühes otsas on tulekorv, teises vasturaskus.

Puidust tuletorn Haubjarre künkal (1862. aasta joonistus).

Tuletorn enne I maailmasõda

Tuletorn ajutise tulega (1920. aastad). Tuletorni juures läbisid Ruhnu poisid ajateenistuse Eesti kaitseväes.

Kirjandus

  • C. Russwurm. Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö I–II. Reval, 1855
  • M. Kapsta. Ruhnu lugu 1989–2006. Ruhnu 2006
  • Ruhnu ajaraamat. II. Tallinn, 2010
  • J. Vali. Eesti tuletornide ajalugu. History of Estonian Lighthouses. Tallinn, 2011
  • P. Peetsalu. Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Tallinn, 2013

Välislingid

MerLe, 1996; muudetud 2013