Balti klint

Saka kanjon Ontikal

Balti klint, ka Balti–Laadoga astang, Soome lahest ja Laadoga järvest lõunas (Paldiski ja Sjassi jõe vahemikus) rannikumadalikku paelavast eraldav, kohati mitmeastmeline järsak; suurim kõrgus 55,6 m ü. m. (Ontikal). Balti klindi Eesti osa nimetatakse Põhja-Eesti paekaldaks.  

Paiguti ulatub klint otse mereni (Eesti looderannikul), üldjuhul eraldab seda merest mõnesaja meetri kuni kilomeetritelaiune rannikumadalik (kõige laiem – 12–25 km – Leningradi oblastis, klindi suhteline kõrgus ulatub seal 40 meetrini). Paldiskist läänes jätkub astang Läänemere põhjas ning ilmub taas nähtavale Ölandi läänerannikul. Balti klindi ülaosas paljanduvad Ordoviitsiumi lubja- ja kiltkivid, all Kambriumi liivakivid ja savid, jalamit katab rusukalle. Вalti klint on tõenäoliselt kujunenud juba Ordoviitsiumis alanud denudatsiooni tagajärjel ja omandas nüüdisaegse ilme jääajajärgse murrutusega. 

Kirjandus

• A. Tammekann. The Baltic glint. Tartu, 1940 
• A. Aaloe, A. Miidel. Eesti pangad ja joad. Tallinn, 1967
• K. Suuroja. Baltic Klint in North Estonia as a symbol of Estonian nature. Tallinn, 2006
• K. Suuroja. Balti klint – loodus ja ajalugu. Tallinn, 2008

Välislingid

• K. Suuroja. Balti klindi võimsus avaldub Eesti põhjarannikul. – Loodus 2000, 1
• I. Tuuling. Kuidas on tekkinud Balti klint? – Eesti Loodus 2008, 9