Põhja-Eesti paekalda läbilõige

Põhja-Eesti paekallas, ka Põhja-Eesti pank, Põhja-Eesti klint, Eesti põhjarannikul paiknev Balti klindi osa; pikkus umbes 300 km. Algab läänes Osmussaare ja Pakri saarte pankadena, ulatub mandril jõeorgudest liigestatud (klindilahed ja -neemikud), keeruka ehituse ja arengulooga järsakuna Pakri neemest Narvani. Lääneosas, kus paekallas on liigestunud panganeemikuiks, kulgeb Põhja-Eesti paekallas looklevalt, idaosas enam-vähem sirgjooneliselt. Paekalda suhteline kõrgus suureneb läänest itta: Osmussaarel on see 10 m, Pakri saartel 13 m, Pakri neemel 24 m, Ontikal 56 m (suurim kõrgus). Pank on kohati mitmeastmeline: järsaku alumises osas paljanduvad Kambriumi sinisavi ja liivakivid, Alam-Ordoviitsiumi klastilised settekivimid (oobolusliivakivi, diktüoneemaargilliit, glaukoniitliivakivi, ülemises osas Kesk-Ordoviitsiumi kihitatud ja püstlõhestatud karbonaatsed kivimid. Paekalda jalamil on enamasti rusukalle või ta on mereliste setete all. Praegu murrutab meri paekallast ainult paiguti (Pakri neemel, Suurupis, Rannamõisas, Päite ümbruses), kohati asub ta rannast mitmekümne kilomeetri kaugusel. Enamik Eesti jugasid on paekaldast laskuvail jõgedel.

Põhja-Eesti paekalda areng algas enne Kvaternaari kulutusprotsesside tulemusena. Pangajärsaku kujunemisel on olnud oluline osa Pleistotseeni ajal üle Eesti ala liikunud mandriliustike tegevusel, praeguse ilme on saanud viimase 12 000 aasta jooksul maakerke ja merelainete purustava tegevuse toimel. Paekalda üldilmet on kujundanud ka rohked Soome lahte voolavad ja paekalda serval jugasid moodustavad jõed ning Soome lahes kunagi loogelnud Ürg-Neeva.

Põhja-Eesti paekallas on Eesti silmapaistvaim loodusmälestis.

Kirjandus

• K-M. Suuroja. Põhja-Eesti klint: Eesti looduse sümbol. Tallinn, 2006

EE 7, 1994; MerLe, 1996; EE 12, 2003; muudetud 2011