Balti kubermangud, ka Läänemere provintsid, Läänemere kubermangud, nüüdse Eesti ja Läti alal paiknenud kubermangud. Rootsi kuningriigi provintsidena moodustati 1584 Eestimaa hertsogkond ja 1630 Üle-Väina hertsogkonnast Liivimaa kindralkubermang, pärast ühendamist Venemaaga (1710, formaalselt 1721) nimetati need Balti kubermangudeks. Kolmas Balti kubermang loodi Poola jagamisel 1795 Venemaaga ühendatud Kuramaa vasallhertsogiriigist. Balti kubermangudes esindasid riigivõimu (kindral)kubernerid, 1710–19, 1775–1808, 1819–76 ja 1905–09 oli neil ühine kindralkuberner. Igas Balti kubermangus kehtis oma, Venemaast erinev (v.a asehalduskorra aeg 1783–96) õiguskord, mis tagas kohaliku seisusliku maa- ja linnaomavalitsuse autonoomia (Balti erikord). 19. sajandi keskpaiku hakkas keskvõim Balti kubermangudele laiendama üleriigilisi seadusi (1877 linnaseadust, 1889 kohtureformi, vt venestamine). Eesti ja Läti rahvusliku liikumisega kerkinud taotlus muuta kubermangude piire vastavalt rahvuspiiridele teostus 12. IV 1917, kui Venemaa Ajutine Valitsus liitis Eestimaa kubermanguga (Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa) Liivimaa kubermangu eesti maakonnad (Tartu-, Võru-, Viljandi-, Pärnu- ja Saaremaa). 1918 taastas Saksa okupatsioonivõim endise haldusjaotuse. Balti kubermangud likvideerusid, kui tekkisid Eesti Vabariik ja Läti Vabariik.

EE 12, 2003