Eesti kirjandus paguluses 1970. aastate lõpuni

Kirjandusliku koguteose „Eesti Looming” kaas (Stockholm, 1945)

Ajakirja Tulimuldkaas (1950)

Ajakirja Sõna kaas (1950)

Teise maailmasõja järgseil aastail oli kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada, kuid esialgu ilma eriliste uuenduskatseteta. See tähendas luule püsimist peamiselt arbujate kujundatud klassikalises mallis ja lähimineviku realistlikku kujutamist. 1950. aastate II pooleni ilmus paguluses algupärast kirjandust rohkem kui kodumaal, ainestiku ning vormilise ja temaatilise mitmekesisuse poolest domineeris paguluses kirjutatu veel kuni 1960. aastateni, mil kodumaa kirjanduses algas elavnemine.

Loominguline tegevus ja kirjastamine algas sõjaaegsete ja -järgsete kasinate olude kiuste kohe nii pagulaste ajutises peatuspaigas Soomes kui ka Rootsi ja Saksamaa põgenikelaagrites. Helsingis alustas 1944 tegevust kirjastus Orto, peatselt viidi see üle Rootsi ja 1951–73 jätkas kirjastus tegutsemist Kanadas. Kirjanduselu järjepidevust rõhutas Edgar Valter Saksa, Gustav Suitsu jmt toimetatud koguteos „Eesti Looming” (Helsingi ja Stockholm, 1944–46).

1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli 1945–82 August Mälk. Liidul on olnud kuni 78 liiget. Globaalse kirjanduseluga hoidis kontakti maapaos edasi tegutsenud Eesti PEN-klubi. Rühmitus Tuulisui andis Raimond Kolgi ja Kalju Lepiku osalusel välja koguteose „Homse nimel” (1945) ja üllitas kultuuriajakirja Sõna (1948–50). Saksamaa põgenikelaagris kirjastas Henrik Visnapuu oma sõjajärgsed luulekogud. 1950 hakkas Lundis Bernard Kangro toimetamisel ilmuma kultuuriajakiri Tulimuld (ilmus aastani 1993), samal aastal asutati suurim pagulaskirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv. 1953 hakkas H. Visnapuu pärandi põhjal asutatud fond andma kirjandusauhinda, millest kujunes mainekas ja paguluse lõpuni kestnud tunnustusavaldus.

Paljudes maades elanud kirjanike ja kogu vaba maailma laiali paisatud eestlaste jaoks omandas postimüügi teel levitatud emakeelne kirjandus olulise globaalse suhtlemisvahendi ja rahvuslikku identiteeti kinnitava tähenduse. Kodumaal oli kirjandus tehtud totalitaarse ideoloogia teenriks, paguluses teenis ta aga paratamatuse sunnil rahvuslikke huve. Memuaarne aines, kaotatud kodumaa ja selle eleegiline taasloomine ning lähimineviku traagilised sündmused olid seetõttu sõjajärgse pagulaskirjanduse peamised teemad, mille käsitlemisel eelistati tavapärast realistlikku laadi.

Ilmus ka kodumaal valminud teoseid (August Gailiti „Leegitsev süda”, 1945). Nõukogude terror, kodumaa kaotamine ja põgenemine on kesksed teemad Ain Kalmuse, Agu Kase (1906–77), Pedro Krusteni, August Mälgu ja Voldemar Õuna (1893–86) sõjajärgsetes romaanides, subtiilsemal kujul andis loojanguvärvides tagasivaate Eesti Vabariigi viimasele aastale Karl Ristikivi oma diloogias „Kõik, mis kunagi oli” (1946) ja „Ei juhtunud midagi” (1947), veidi hiljem vaatles põgenemisteekonda A. Gailiti „Üle rahutu vee” (1951). Varasemas laadis jätkas Albert Kivikas, kirjutades järje Vabadussõja-ainelisele romaanile „Nimed marmortahvlil” (II– IV, 1948–54).

Lähiaja meeleolusid ja esialgseid pagulaskogemusi väljendasid esimene Rootsis kirjastatud eesti luuleraamat, B. Kangro „Põlenud puu” (1945), ning R. Kolgi ja K. Lepiku debüütkogud „Ütsik täht” (1946) ja „Nägu koduaknas” (1946). Sõjajärgne luule tipnes H. Visnapuu (kogud „Esivanemate hauad”, 1946, „Ad astra”, 1947, „Periheel”, 1947, „Mare Balticum”, 1948, ja „Linnutee”, 1950), G. Suitsu („Tuli ja tuul”, 1950) ja Marie Underi hilisloomingus. Modernismiga piirnevates kogudes „Sädemed tuhas” (1954) ja „Ääremail” (1963) jõudis Underi illusioonideta luule metafüüsilisse kirgastumisse. Produktiivse Kangro loomingus valdas isamaaluule, paguluse programmiliseks kokkuvõtteks sai kogu „Veebruar” (1951).

Peale väheste erandite säilis pagulaskirjanduses kaua rahvuslik-konservatiivne hoiak, ilma eriliste vormiuuendusteta ja Lääne kaasaegse kirjanduse mõjudeta, ehkki kontaktivõimalused selleks olid olemas. Ilmar Laabani kogu „Ankruketi lõpp on laulu algus” (1946) jäi esialgu ainsaks modernistlikuks teoseks. 1950. aastate luulepilti värskendasid märgatavalt järelarbuja Arno Vihalemma esikkogu „Kaja kivi südames” (1954) ning Ivar Grünthali kogud „Uni lahtiste silmadega” (1951) ja „Müüdid mülka põhja kadund maast” (1953) jmt.

1950. aastate II poolel tõusis ja jäi kogu pagulasluule keskseks autoriks K. Lepik, kes laenas vormivõtteid nii rahvaluulest kui ka T. S. Elioti pärasest modernismist ja kujundas isikupärase antoloogilise läbilõikepoeetika. Proosas sai modernismi tähtteoseks K. Ristikivi „Hingede öö” (1953). Kohanemisraskused ja enese võõrsiloleku tunnetamine lõid soodsa pinna laenudele eksistentsialismist, mille peegeldusi leidub kõige rohkem Ilmar Talve teostes, Eesti „kadunud põlvkonna” sõja- ja pagulaskogemusi kujutavas proosakogus „Ainult inimene” (1949) ja poliitilises antiutoopias „Maja lumes” (1952), ning Valev Uibopuu romaanides (okupatsioonide vaheldumist ja nende mõju inimpsüühikale väikelinna elu taustal jälgiv „Keegi ei kuule meid”, 1948, ja ruumipsühholoogiline mereromaan „Neli tuld”, 1951). Eksistentsialismi manifesteerib Harri Asi romaan „Pärast plahvatust” (1967), mis eri vaatepunktidest analüüsib sõja ja vangilaagri mõju inimesele. Vabadusvõitlus, metsavendlus ja Teine maailmasõda on kesksed teemad Arved Viirlaiu mahukas loomingus, millest esileküündivaim on modernismi sugemetega somnambuulne romaan „Seitse kohtupäeva” (1957). Sõja ja painava mineviku ületamise humoorika katsena paistab silma Eesti „Švejkina” loetav I. Talve „Juhansoni reisid” (1959). Sõjajärgsete kümnendite pagulasproosa üldpilti rikastasid Ain Kalmuse Piibli-ainelised romaanid „Prohvet” (1950) ja „Tulised vankrid” (1953) ning eestlaste ristiusustamist uudselt mõtestav Tabelinuse-triloogia („Jumalad lahkuvad Maalt”, 1956, „Toone tuuled üle Maa”, 1958, ja „Koju enne õhtut”, 1964), Arvo Mägi vanatestamentlik süü- ja vennatapumotiivil põhinev „Uputus” (1954) ning Gert Helbemäe teosed, eriti usupuhastuseaja-aineline „Sellest mustast mungast” (1957–58). Romaanides „Tee kaevule” (1952–53) ja „Toomas Tamm” (1959) taotles A. Mälk psühholoogilist sümbolismi. Lüürilise, schopenhauerlikku subjektiivsust kultiveerinud B. Kangro pretensioonid proosakirjanikuna ilmnesid A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” mõttelises järjes „Taeva võtmed” (1956) ning pagulaste ja kodumaalt tulnud turistide kohtumise esimeses kirjanduslikus kajastuses „Sinine värav” (1957). Tema kavatsus kirjutada epopöa Eesti riigi kujunemisest kuni selle kadumiseni jäi pooleli, kuid suurteose idee realiseerus 1958–69 modernse ja meisterliku Tartu-sarja kuues köites. Uusromantilise novellistina tunnustatud Karl Rumor üllatas Brasiilia ajaloo ainelise romaaniga „Krutsifiks” (1960).