Eesti luule 1918–1940

Lehekülg Johannes Barbaruse luulekogust „Geomeetriline inimene”, illustreerinud Jaan Vahtra

Ühiskondlike murrangute ajal tõuseb luule kirjanduse üldpildis juhtivale kohale ja nii oli see ka 1917. aasta revolutsioonide ning Vabadussõja ajal. Siuru ühendas lühikeseks ajaks noori ja silmapaistvalt andekaid luuletajaid (Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson, Johannes Barbarus ja August Alle), kes varasemaid traditsioone hüljates viisid luule nii sisulise mitmekesisuse kui ka vormikultuuri poolest uuele arengutasemele.

Siurulaste enamik alustas lembelüürikaga: M. Underi „Sonetid” (1917) üllatasid armuelamuste avameelsusega ja erootiliste motiividega, veelgi jõulisemalt ja vastakate tundevarjunditega värsistas mehelikke armusuhteid H. Visnapuu kogudes „Amores” (1917) ja „Jumalaga, Ene!” (1918). Tagasihoidlikumad, kuid peenekoelisemad ja nüansirikkamad olid J. Semperi lembelaulud kogus „Pierrot” (1917). Ka A. Adsoni Võru-murdelises kogus „Henge palango’” (1917) on armastuslüürikal märgatav erikaal.

Siuru rühmituse lagunemise ja Tarapita tegutsemise ajal tungis luulesse uus teemaring – reageerimine sõdade põhjustatud kannatustele. Sellega algas Eesti lüürikas ajalaulude periood. Neid viljelesid ka Tarapitast eemale jäänud poeedid. Nimetuse sai see luulesuund Jaan Kärneri kogu „Aja laulud” (1921) järgi. Selle temaatika alla kuuluvad M. Underi „Verivalla” (1920), H. Visnapuu „Talihari” (1920), J. Barbaruse „Katastroofid” (1920), A. Alle „Carmina barbata” (1921) ja Gustav Suitsu suure poeetilise üldistusjõuga „Kõik on kokku unenägu” (1922), mis on sisuliselt luulevormiline tagasivaade Esimesele maailmasõjale ja 1917. aasta revolutsioonidele. Ajalauludes nähtub kaks põhisuundumust: kaasatundmine inimese hädadele koos sõja julmuse avameelse esiletoomisega (M. Under, H. Visnapuu) ning tugev olude ja ühiskonna kriitika, milles on paiguti pahempoolseid revolutsioonilisi motiive (J. Kärner, J. Barbarus, A. Alle). Ekspressionistliku väljenduslaadiga ajalaulud kadusid küll 1920. aastate II poolel, kuid nende ideeline mõju kestis iseseisvusaja varasema ajajärgu lõpuni. Ühiskonnakriitilises laadis luuletamist jätkas J. Barbarus, kes oli kogudes „Geomeetriline inimene” (1924) ja „Multiplitseerit inimene” (1927) vormieksperimentide poolest ajajärgu kõige modernistlikum poeet.

1920. aastad

Proosakirjanduse elavnemise tõttu hakkas luule osatähtsus 1920. aastate üldpildis taanduma. Sisuliselt suundusid poeedid 1920. aastate II poolel luule iidsete teemade poole: on näha looduslüürika ja mediteeriva värsi energilisemat esiletõusu ning inimese õnneotsingute jälgimist. Domineerisid pessimistlikud toonid, rõõmsameelsus oli silmanähtavalt haruldasem elamus, see nähtub M. Underi kogust „Hääl varjust” (1927) ja ballaadide raamatust „Õnnevarjutus” (1929). H. Visnapuu säilitas ühiskonna negatiivsete ilmingute suhtes kriitilise hoiaku, kuid kirjutas ka väljapaistvat isamaalüürikat (kogus „Maarjamaa laulud”, 1927).

Oluliselt täiendasid luule üldpilti 1920. aastail debüteerinud luuletajad. Valmar Adamsi intellektuaalset isikuluulet sisaldav kogu „Suudlus lumme” (1924) tõi luulesse irdriimi, mille teoreetiliste probleemide üle hakati kriitikas vaidlema. Silmapaistvaks luuletajaks kujunes Mulgi murdes kirjutav Hendrik Adamson. Mulgimaa koloriidi edasiandmise kõrval haaras ta oma luuleringi ka üldinimlikke probleeme. Jõuline oli Juhan Sütiste luuleteekonna algus (kogu „Rahutus”, 1928), temast kujunes proletariaadi elutunnetuse värsistaja ja realistliku luulelaadi järjekindel kaitsja. Tasemelt tagasihoidlikumaks jäi Erni Hiire futurismist mõjutatud luuletee algus, samuti Mart Raua melanhoolne esikkogu „Kangastused” (1924).

1930. aastad

Arbujad. Endel Kõksi sulejoonistus („Tulimuld” 1981. 3). Ees (vasakult) Heiti Talvik, Paul Viiding, Bernard Kangro ja Betti Alver, taga Kersti Merilaas, Uku Masing ja August Sang

1930. aastail jätkus Siuru poeetide kõrgetasemeline looming, kusjuures M. Underi kogud omandasid järjest mõjusama filosoofilise kandvuse ning J. Semperi ja J. Barbaruse looming reageeris ühiskonnas toimuvatele muutustele, sealhulgas Euroopas tekkinud fašismiohu ilmingutele. Oluliselt rikastasid luule üldpilti selle kümnendi debütandid, kelle elutunnetuslik tagapõhi ja poeetiline kultuur erinesid tunduvalt varasemate luuletajate omast. Neist tõusid esile Heiti Talvik oma esikkoguga „Palavik” (1934), Betti Alver lüürikakoguga „Tolm ja tuli” (1936), August Sang romantilist elutunnetust väljendava koguga „Üks noormees otsib õnne” (1936), Kersti Merilaas tundeelamusi värsistava koguga „Maantee tuuled” (1938), Bernard Kangro talupojakultuuri- ja looduslähedaste „Sonettidega” (1935) ning Uku Masing usulis-müstiliste luuletustega kogus „Neemed Vihmade lahte” (1935). Nimetatute ning Paul Viidingu ja M. Raua luuletustest koostas Ants Oras koondkogu „Arbujad” (1938), mille järgi hakati neid nimetama arbujateks. Arbujad ei moodustanud omaette rühmitust ega koolkonda, neid eraldas Siuru põlvkonnast tunduvalt aktiivsem pürgimine vaimsuse ja mineviku kultuuriväärtuste poole ning loova suveräänsuse rõhutamine, mis eriti ilmekalt avaldub H. Talviku, B. Alveri ja U. Masingu loomingus.

Elulähedase suuna pooldajad (orbiitlased) heitsid arbujatele ette elukaugust ja romantilise traditsiooni jätkamist, sellest tekkis terav vastasseis arbujate ning Sütiste ja Kärneri realistliku luule vahel. Autoritaarse režiimi kehtestamine mõjutas mõnevõrra luuletajaidki, kellest enamik oli uue riigikorraga opositsioonis. Kriitilisi mõtteid oli võimalik avaldada ainult satiirilistes lühiluuletustes või varjatud vihjetena. Tuntud luuletajatest võttis valitsuse propageeritud tööeestluse ideed omaks E. Hiir, kelle luule omandas seetõttu optimistlikuma põhitooni. Tähelepanuväärne koht värsiloomingu üldpildis kuulus eepilistele suurvormidele: ilmus kaks värssromaani, J. Kärneri „Bianka ja Ruth” (1923) ning H. Visnapuu „Saatana vari” (1937). Ulatuslikumaid poeeme avaldasid A. Alle, J. Sütiste, H. Visnapuu ja Villem Ridala, kelle regivärsilisse poeemi „Toomas ja Mai” (1924) oli põimitud eepilisi rahvalaule. B. Alveri poeemidele „Lugu valgest varesest” (1931) ja „Pirnipuu” (1937) oli iseloomulik vaimukas sõnastus ja irooniline käsitluslaad. Luule arenes iseseisvuse ajal eriti intensiivselt: tõusis esile andekaid poeete, mitmekesistusid ja avardusid aineringid, oluliselt tõusis vormikultuur.

EE 11, 2002 (H. Puhvel)