Esimese maailmasõja eel oli Eestis domineerival kohal nooreestlaste algatatud uusromantism, kuid uusromantilised voolud ei suutnud katkestada realismi arenguliini. Siuru jätkas nooreestlaste uusromantilist suunda, tehes seda luules eelkäijatest jõulisemalt ja värvirikkamalt. Siurulased Marie Under ja Henrik Visnapuu andsid Eesti romantilisele tundelüürikale varasemast kirglikuma ja mitmekülgsema sisu. Rühmitustest eemale hoidunud Ernst Enno kujunes kahe 1920 avaldatud koguga sümbolistliku igatsusluule peamiseks esindajaks, kuid luule üldpildis jäi ta siurulaste varju.

Proosas viljeles sümboltegelastega ja osalt fantastilise miljöökujutusega novelle Friedebert Tuglas. Romantilise tagapõhjaga olid ka August Gailiti põhiliselt fantastilise sündmustikuga novellid. Esimese maailmasõja lõpul tungisid impressionismi ja sümbolismi kõrvale Saksa ekspressionismi mõjud, eeskätt sellepärast, et Saksa okupatsiooni ajal 1918 ja sõja järel olid kontaktid Saksa kirjandusega tihedad. Ekspressionistlikule luulele omased jooned – inimlikele kannatustele kaasaelamine, vaimsuse esiletõstmine, fantastikasse kalduv teravalt väljajoonistatud kujund ja eksalteeritud tundetoon ning väljenduslaad – kandusid M. Underi, H. Visnapuu, Johannes Barbaruse ja Johannes Semperi ajalauludesse. Vähemal määral mõjutas ekspressionism 1920. aastate alguse proosat (Mait Metsanurk, Peet Vallak) ja näitekirjandust (Artur Adson, Aleksander Antson).

Kuigi ekspressionism tungis Eesti kirjandusse hoogsalt, jäi tema mõju lühiajaliseks. 1920. aastate II poolel oli kirjanduse edasises arengus olulisim realismi tõusmine domineerivale kohale ja uute joonte tekkimine realismis eneses. Siuruliku uusromantismi vastu tõusis kiiresti opositsioon: juba 1920 avaldas Albert Kivikas brošüüri „Maha lüüriline shokolaad”, milles ta nõudis kirjanduse tagasipöördumist realistliku loomingumeetodi juurde. Kivikas oligi esimene, kes realistliku loomingulaadi oma külaromaanides ja sõjanovellides uuesti kasutusele võttis, kuigi ta tegi seda möödunud aegade realiste jäljendades. Samasuguses olustikurealismi laadis kirjutas Richard Roht oma maa-ainelised romaanid ja Oskar Luts oma jutustused.

Selle kõrvale tõusis uusrealism, millele oli omane sügavam sissevaade tegelaste psüühikasse, keerukam ja kandvam probleemiasetus ning varjundirikkam stiil. Uusrealismi sisulisel rikastamisel oli tähtis osa A. H. Tammsaare kõrgperioodi loomingul alates „Kõrboja peremehest” (1922), tema kõrval viljelesid süvenenud realismi M. Metsanurk ning 1930. aastail P. Vallak, Karl August Hindrey, August Mälk, Karl Ristikivi ja teised. Kahesuguse realismi vaheline piirjoon ei ole alati päris selge, aga üldsuundadena on realismi kaks hoovust siiski fikseeritavad.

Émile Zola algatatud naturalistliku koolkonna mõjud jõudsid Eestisse 1920. aastate lõpul, nad on nähtavad eelkõige August Jakobsoni romaaniloomingus, aga ka Rudolf Sirge ja Artur Roose teostes. Naturalismi mõjupiirkond jäi Eestis kitsaks, piirdudes peamiselt agulielu kujutavate romaanidega, milles ta võimaldas kirjanikel näidata elu troostitust ja inimese mandumist. Vähesel määral avaldus 1930. aastate lõpul Eesti proosas freudismi mõju, mis on jätnud tagasihoidliku varjundi Leo Anveldi romaanidele ja on nähtav ka Aadu Hindi teoses „Kuldne värav” (1937).

Erandnähtuseks jäi Juhan Madariku (Johannes Lauristini) vanglas kirjutatud romaan „Riigikukutajad”, millel oli revolutsioonilisest ideoloogiast mõjutatud taust. Teos ilmus 1929 Leningradis ja jäi Eestis tundmatuks. Nõukogude sotsialistliku realismi mõjud sellel ajajärgul Eestisse ei ulatunud, küll aga olid kommunistlike ideede ja sotsialistliku realismi nõuete mõjuväljas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus elanud eesti kirjanikud.

Vaata ka seotud artikleid

• kirjandus iseseisvas Eestis 1918–1940
• kirjanduslikud organisatsioonid, rühmitused ja nende väljaanded Eestis 1918–1940
• Eesti luule 1918–1940
• Eesti proosa 1918–1940
• Eesti näitekirjandus 1918–1940
• Eesti kirjandus Nõukogude Liidus 1918–1940

EE 11, 2002 (H. Puhvel)