Eesti maa-asulate arvestus ja korrastamine 1970.–80. aastail
1970. aastate keskpaigani olid maa-asula tüüpideks küla, asundus, asund, aedlinn ja alevik. 1970. aasta rahvaloendusel registreeriti Eestis 7047 maa-asulat, sh üle 600 asunduse, ligi 160 asundit ja üle 80 aleviku. Ülejäänud olid enamasti külad, omaette asustatud kohtadena märgiti kaugemaid üksikelamuid, metsavahikordoneid jm inimelupaiku. Väga palju oli korduvaid külanimesid. Nii oli 1960. aastail üle 50 Aru ja Aruküla, umbes 35 Metsa ja Metsaküla, üle 30 Mõisa ja Mõisaküla, ligi 30 Mäed ja Mäeküla. Suuri raskusi oli liit- ja lihtnime määramisel, kaartidel ja ametlikes materjalides esines üks ja sama asulanimi kord nii, kord naa. Johtuvast tõstatus vajadus kohanimesid korrastada. Kohapeal sündinud ettepanekud leidsid vahel ka mõistliku vormistatud lahendi. Näiteks nimetas ENSV Ülemnõukogu Presiidium oma 29. VII 1967. aasta seadlusega Mõisa küla Avinurme asulaks.
Alates 1956. aastast nõuti külanõukogudelt 1. jaanuari seisu põhjal esitatava maarahvastiku aruande juurde maa-asulate nimekirju majapidamisraamatute ja ajutiselt külanõukogu territooriumil elunevate isikute nimekirja alusel. Maa-asulate nimekirju koostati ka mitmesuguste ühekordsete arvestuste (näiteks valimisringkondade ja -jaoskondade määramisel) ja rahvaloenduste käigus. Maa-asulate nimekirjad erinesid nii asulate arvu ja nimede kui ka majapidamiste ühte või teise külla jaotumise poolest. Täitevkomiteedes polnud majavalduste kindlat loetelu asulate viisi, asulate omavahelised seosed ja piirid polnud täpselt fikseeritud. Et asulanimede ja kategooria määratlemisel, nimede õigekirjutamisel ja piiride muutmise arvestusel polnud järjekindlust ning et külanõukoguametnikud lähenesid arvestuse korraldamisele erinevalt, tekkis mitmesuguseid raskusi. Nende kõrvaldamiseks avaldati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1. XI 1974. aasta seadlus Eesti NSV asulate, linnade, alevite ja külade kategooriasse arvamise korra kohta ning Eesti NSV Ministrite Nõukogu 31. III 1975. aasta määrus number 117 Eesti NSV maa-asulate arvestuse korrastamise kohta.
Üritusse kaasati laialdaselt kohalikke spetsialiste ja haritlasi. Maa-asulate arvestuse korrastamisel laekunud ettepanekud arutati üldsuse osavõtul läbi ning kiideti külanõukogu istungjärgul heaks. Külanõukogude täitevkomiteed esitasid vastavad materjalid rajoonide täitevkomiteedele 1. novembriks 1975. Maaasulate arvestuse korrastamist suunasid Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Ehituskomitee, Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Statistika Keskvalitsus ja Eesti NSV Põllumajandusministeerium, kes soovitasid arvestada olemasoleva hoonestuse, teestiku, side- ja elektriliinide asetust, maakasutus- ja haldusüksuste piire ning perspektiivset muutumist, asulate nimede kooskõlas olemist ajalooliste traditsioonidega ja elanike arusaamadega ning asustuse arengu ettenägemist. Alevike elanike arvu määramisel lähtuti 1975. aasta alaliste elanike üldarvust. Külade kategooriasse arvati hajusa hoonestusega asulad ning kompaktse hoonestusega, vähem kui 300 alalise elanikuga asulad. Seni asunditena arvestatud asulad võeti nimekirja kas alevike või küladena. Asundused võeti nimekirja kas samanimelise külana või nimetati ümber, kui sama nimega küla oli olemas, või liideti olemasoleva külaga. Välditi seniste asulate jaotamist kujundatavate külade vahel. Piirnevad või kokkukasvanud asulad püüti liita, kui teed, elektri- ja sideliinid, teenindus ja haljastus olid ühised. Peeti silmas postiside, arstiabi, veterinaarteenistuse jms korraldamist ning seda, et asula kõigile majapidamistele oleks juurdepääs tagatud tagasi- ja ümbersõiduta. Samanimelisuse puhul kaaluti asulate liitmist, endise nime taastamist, olemasoleva nime asendamist teisendiga või uue nime andmist. Asulanimedest eelistati laiemalt tuntud ja ajalooliste traditsioonidega nimesid. Asulate liitmise ja nime muutmise küsimusi otsustati üldsuse osavõtul, et kohalik elanikkond nimed omaks võtaks. Külanõukogudes ja rajoonides läbi töötatud nimekirjad suunati edasiseks täpsustamiseks Eesti NSV Ehituskomiteesse ja Eesti Maaehitusprojekti. Alevike ja külade nimekirja projekti läbivaatamiseks moodustati komisjon, mille töös osalesid Eero Toomaru (Eesti NSV Ministrite Nõukogust), Lembit Tepp (statistikavalitsusest), Rein Reinholm (Ehituskomiteest), Ago Kerge ja Maia Saareleht (mõlemad Eesti Maaehitusprojektist) ning looduskaitsetegelane ja kultuuriloolane Veljo Ranniku, keeleteadlased Henn Saari ja Valdek Pall, geograafid Endel Varep ja Asmu Saar jmt.
1976. aasta lõpus jõuti nimestike koostamisega lõpule ning Eesti NSV Ministrite Nõukogule esitati Eesti NSV alevite ja külade nimekirja projekt (I köide – nimekiri, II köide – seletuskiri, III köide – kooskõlastused + kaardiplanšett ja kartoteek). Nimekirja kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium 25. II 1977 oma seadlusega (ENSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, 1977, 11, 127). Nimekirjas oli 3444 asulat: 167 alevikku ja 3277 küla. Maa-asulate nimistu toodi ära ka teatmikus Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus ja maa-asulad seisuga 1. jaanuar 1978, kusjuures selles puudusid 1977. aastal likvideeritud Käravete ja Variku küla ning Tartuga liidetud Aruküla alevik, näidatud oli Aravete aleviku ja 4 küla arvamine Albu külanõukogust Ambla külanõukogusse.
Teatmiku andmeil oli 1. I 1978 Eestis 166 alevikku ja 3275 küla.
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002 (A. Saar); muudetud 2011
