Pärast Eesti iseseisvuse taastamist astuti mitmel pool, näiteks Saare- ja Hiiumaal, samme 1977. aasta korrastamisel kaotatud külanimede ennistamiseks. Saare maavalitsus esitas külade endiste nimede ennistamise määruse (ilmus ajalehes Meie Maa 17. VII 1992). 1994 algasid EV Siseministeeriumi korraldamisel tööd maalise asulatevõrgu ja asulanimede täiendavaks läbivaatamiseks, kõiki vallavolikogusid paluti esitada omapoolsed ettepanekud, neid esitas 102 volikogu. Nõuandva tööorganina moodustati Vabariigi Valitsuse kohanimekomisjon (RT I 1994, 79, 1351), alustati eeltöid kohanimeseaduse koostamiseks. Peale üldsätete nähti seaduses ette kohanimede korraldamise, kohanimedele esitatavate nõuete ja kohanimede kasutamise osad.

Kohanimeseadus võeti vastu 11. XII 1996 (RT I 1997, 1, 3). Vabariigi Valitsuse korraldusega (17. VI 1997) moodustati siseministri valitsemisalas tegutsev nõuandev Kohanimenõukogu, selle tööd suunas ja juhtis Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu osakond (Elvi Sepp), nõukogusse kutsuti esindajaid Keskkonnaministeeriumist, Teede- ja Sideministeeriumist, Eesti Kaardikeskusest, Maa-ametist, Keeleametist, Muinsuskaitseinspektsioonist, Eesti Omavalitsusliitude Ühendusest, Eesti Keele Instituudist (EKI), kaardikirjastusest Regio ja Eesti Entsüklopeediakirjastusest. Nõukogu nimeteaduslikuks usaldusasutuseks oli EKI, keda esindas toponüümikateadlane Peeter Päll.

Kohanimeseadusega pandi alus ka Riigi Kohanimeregistri loomisele. Kohanimeseaduse esimene laiaulatuslik rakendus oli alevite, alevike ja külade nimistu koostamine (kinnitati Vabariigi Valitsuse 18. XII 1997. aasta määrusega number 244; RT I, 95–97, 1577). Uusi asulanimesid lisandus kõigist Hiiu- ja Saaremaa valdadest. Suhteliselt palju nimeparandusi tehti Võru Instituudi taotlusel Võru ja Setu murde aladel, kus osa kohanimesid muudeti murdekeelseks. Vormsis taastati rootsipärane nimekirjutus (Sviby senise Sviibi asemel jne), Noarootsis aga kakskeelne nimistu (Aulepa/Dirslätt, Pürksi/Birkas, Saare/Lyckholm, Tuksi/Bergsby jt).

1. I 1999 jõustus uus vallasiseste linnade, alevite, alevike ja külade nimistu redaktsioon (RT I 1998, 112, 1853), millesse lisandus omavalitsuste taotlusel 24 vallast 97 asulanime, toimus ka ümbernimetamist ja kirjakuju muutmist.

2000. aasta rahvaloenduse läbiviimiseks ilmus Eesti ametkondlik 1999. aasta haldus- ja asustusjaotuse kaart mõõtkavas 1:300 000, millele olid kantud maakondade, linnade ja valdade piirid ning alevike ja külade lahkmejooned. Ilmus ka kaart „Eesti haldusjaotus” 1999 mõõtkavas 1:400 000, kuid sellele ei ole suurt osa külade nimesid peale kantud.

Pärast 2000. aasta rahvaloendust on endiste külade ennistamiseks või ka nimede muutmiseks vallavolikogud esitanud uusi taotlusi. 1. I 1999. aastal jõustunud nimistut on Vabariigi Valitsuse uute määrustega muudetud ja täiendatud palju kordi (aastail 1999–2006 anti välja 29 määrust). 2006. aasta lõpus läks asustusüksuste nimistu kinnitamine ja muutmine valitsuse pädevusest regionaalministri haldusalasse ning Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse muudetud versiooni alusel kinnitas regionaalminister uue tervikliku asustusüksuste nimistu (regionaalministri määrus 22. XII 2006, number 9). Ajavahemikul 2006–2010 on regionaalministri määrustega selles nimistus tehtud 12 korral muudatusi.

Asustusüksuste lahkmejoonte määramine on vastava kaardistiku alusel Maa-ameti korralduses.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti asustus
• Eesti maa-asulate arvestus ja korrastamine 1970.–80. aastail
• Eesti maa-asustuse areng
• Eesti rahvastik

EE 11, 2002 (A. Saar); muudetud 2011