eesti raskeveohobune

Eesti raskeveohobuse kere on tüüakas ja tugev. Pildil Pärnumaa Kiisa küla Nurmenuku talu hobune Kuningas 2184 ER (omanik Viktoria Kaasik).

eesti raskeveohobune, veohobusetõug. Aretatud Virumaal, ristates Belgiast ja Rootsist sissetoodud ardenne ning kohalikke hobuseid. Esimesed arden­nid (2 täkku ja 10 mära) tõi akadeemik Alexander Theodor von Middendorff Belgiast Tori hobusekasvandusse 1862. Need loomad Eestis ei kohanenud ning arden­nide aretus ei leidnud poolehoidu. 1913 toodi Rootsist uuesti ardenni täkke, seekord Virumaale, ning arden­nide aretus hoogustus. 1921 asutati Ardenni Hobuste Tõuselts ja avati tõuraamat. 1923–35 toodi Eestisse Belgiast, Hollandist ja Rootsist 103 ardenni hobust (15 täkku ja 88 mära). Ardennide puhasaretusega ja neid kohalike hobustega ristates kujundati hobu­sed, kes erinevad Belgia ja Rootsi ardennidest: nad on konstitutsioonilt kuivemad, peeneluulisemad ja kergemad, kuid kasvult suured, lihastik on hästi arenenud, luustik tugev. Kehamass on täkul 750 kg, märal 700 kg, turjakõrgus täkul 160, märal 158 cm. Värvuselt on eesti raskeveohobused peamiselt raudjad, kõrvid, puna­sed ja kimlid. Eesti raskeveohobune on rahulik, kergesti õpetatav ja vastupidav, põllu- ja veotöödel suure jõudlusega. Pikamaavõistlustel vedasid eesti raskeveohobused 25 km distantsil oma kehamassist 2,5 korda raskemat koormat kiiru­sega 6,3 km/h, traavikiirus oli 15,9 km/h. Ka suurima veojõu võistlustel on eesti raskeveohobune silma paistnud; soovida jätab tema veotahe, suhteline veojõud on väiksem kui tori hobusel. Seoses põllutööde mehhaniseerimisega on eesti raskeveohobuseid pidevalt vähemaks jäänud. Eesti raskeveohobune on ohustatud tõug, tema aretuses on keelatud teiste hobusetõugude võõrvere kasutamine. Tõuraamatut peab ja tõu säilimise eest vastutab Eesti Hobusekasvatajate Selts.

Välislingid

EME 1, 2008 (S. Tõlp); muudetud 2012