Eesti taimestik

Laelatu puisniit

Taimestik kujutab endast mingis piirkonnas kasvavate taimede kogumit. Eesti taimestik sai arenema hakata alles pärast mandrijää taandumist ja sulamist. Nii nagu kõrgemad taimed, sai vetikastik hakata kujunema samuti 13 000–12 000 aastat tagasi. Veelgi varasemad vetikad (enne viimast jääaega) on olnud põlevkivi moodustajaid. Kõrgematest taimedest on praegu Eestis esindatud 113 sugukonda. Liigirikkaim on taimestik Lääne-Eestis, liigivaeseim Ida-Eestis. Liigilisuse „rekord” kuulub Laelatu puisniidule, kust on ühelt ruutmeetrilt loendatud 76 liiki soontaimi (2001. aastal).

Vahenurme puisniidul (Pärnumaal) kasvab ühel ruutmeetril 74 taimeliiki ja ta on sellega Laelatu puisniidu järel Eestis teisel kohal

Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Sellele regioonile on iseloomulikud laiade lääne–ida suunas venitunud areaalidega, põhiliselt Euro-Siberi, vähemal määral tsirkumboreaalsed (holarktilised) Euroopa ja Euraasia taimeliigid.

Esimese Eesti floristilise liigestuse esitas 1925 Karl Reinhold Kupffer, kes jagas Eesti saarte, Siluri ja Devoni allvaldkonnaks. 1935 osutas Teodor Lippmaa edela-lõunast kirde–põhja suunas kulgevale floristilisele piirile, mis ühtib üldjoontes hilisjääaegse jääjärvede ja mere pealetungi kõige laiaulatuslikuma piiriga. T. Lippmaa järgi jaguneb Eesti taimegeograafiliselt lääneranniku ja saarte lääne-allvaldkonnaks, lääneranniku ja saarte ida-allvaldkonnaks, põhjaranniku, Häädemeeste, Loode-Eesti, Vahe-Eesti ja paekalda allvaldkonnaks ning Pandivere, Alutaguse, Lahkme-Eesti ning Kagu-Eesti valdkonnaks.

Kaart „Taimegeograafilised valdkonnad ja provintsid”

Koostanud T. Lippmaa (1935)

Emoc – Estonia maritima occidentalis, saarte ja ranniku valdkonna lääneranniku ja saarte allvaldkond

Emor – Estonia maritima orientalis, saarte ja ranniku valdkonna lääneranniku ja saarte ida-valdkond

Emb – Estonia maritima borealis, ranniku valdkonna põhjaranniku allvaldkond

Lh – Litorale heademeesteense, ranniku valdkonna Häädemeeste allvaldkond

Einf – Estonia inferior, Loode-Eesti valdkond

Eint – Estonia intermedia, Vahe-Eesti valdkond, mis jaguneb Kõrvemaaks (Eint a) ja Soomaaks (Eint b)

Ecl – Estonia clivosa, paeklada allvaldkond (piir katkendjoonega)

Esup – Estonia superior, Pandivere valdkond

Alt – Alutagija, Alutaguse

Emed – Estonia media, Lahkme-Eesti valdkond

Eor – Estonia orientalis, Kagu-Eesti valdkond

A – Kesk-Eesti provints

B – Ida-Euroopa provints

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • T. Lippmaa. Eesti geobotaaniline rajoneerimine. Tartu, 1935
  • M. Pork. Eesti NSV mändvetiktaimed (Charophyta). –  Abiks loodusvaatlejale 1954, 16
  • L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
  • M. Pork, V. Kõvask. Vetikad. – Võrtsjärv. Toimetaja T. Timm. Tallinn, 1973
  • M. Pork. The Diatom Communities in Estonian Lakes. Some Aspects of Botanical Research in Estonian S.S.R. Tartu, 1975
  • T. Trei. Taimed Läänemere põhjal. Tallinn, 1991
  • R. Laugaste, M. Pork. Diatoms of Lake Peipsi-Pihkva: a floristic and ecological review. – Hydrobiologia 1996, 338
  • Eesti NSV  floora, 1.–11. köide. Tallinn, 1953–84, registrid 1998
  • T. Kukk. Eesti taimestik. Tartu–Tallinn, 1999
  • Eesti sammalde määraja. Koostajad N. Ingerpuu ja K. Vellak. Tartu, 1999
  • K. Rünk. Eesti sõnajalad. Tartu, 1999
  • Eesti taimede määraja. Toimetaja M. Leht. Tartu, 1999
  • R. Laugaste, I. Ott, P. Zingel. Nähtamatu mitmekesisus. Sinivetikad ja algloomad. – Eesti Loodus 2002, 4
  • R. Laugaste, P. Nõges, T. Nõges. Fütoplankton. – Võrtsjärv. Toimetajad J. Haberman, E. Pihu ja A. Raukas. Tallinn, 2003

EE 11, 2002; muudetud 2011