Eesti vetikad

Rohevetikate mass tiigil on põhjustanud vee õitsemise

Pühajärve fütoplanktonis on valdavalt ränivetikad

Suurem osa Eesti vetikastikust on mikrovetikad, nende läbimõõt on alla 0,1 mm, mõne sinivetika limakoloonia läbimõõt on 1–5 mm, mõnel isegi kuni 10 cm (järveploom – Nostoc). Palja silmaga nähtavad on ka niidi- või põõsakujulised rohevetikad, kes kinnituvad vees kividele (vesijuus – Ulothrix) või ujuvad kogumikena taimede vahel (karevetikas – Cladophora); radiaalsetest hargnevatest niitidest koosneva järvepalli (C. aegacropila; Eesti punase raamatu (2008) ohulähedaste kategooria liik) läbimõõt võib olla kuni 20 cm. Järvepalli on leitud (2009. aasta seisuga) Õisu, Viljandi, Tündre, Vaskna järves ning Koorküla Valgjärves ja Saadjärves.

Eesti vetikate täielikku nimestikku pole siiani koostatud ja liikide koguarv pole teada. 2002. aasta andmete põhjal oli magevees (järvedes, jõgedes, väikeveekogudes) arvestuslikult 3000–3500, pinnases ja õhus (näiteks puutüvedel ja mujal niiskes keskkonnas) kuni 1000 liiki vetikaid; osa vetikaid leidub kõigis elupaikades. Sinivetikaid ehk tsüanobaktereid (Cyanobacteria) oli selle aasta seisuga teada umbes 400, ketasränivetikaid (Centrales) 100, sulgränivetikaid (Pennales) 800–1000, koldvetikaid (Chrysophyceae) 50–70, eriviburvetikaid (Xanthophyceae) 50–70, silmviburvetikaid (Euglenophyta) 150, vaguviburvetikaid (Dinophyta) 50–70 ja neelvetikaid (Cryptophyta) 50–70 liiki; rohevetikaid (Chlorophyta) on 1300–1500 liiki, neist 600–700 liiki on desmidieesid. Makrofüütide ehk vee suurtaimede hulka kuuluvaid mändvetikaid (Charophyta) on Eestist leitud 27 liiki ja punavetikaid (Rhodophyta) kaks liiki (Peipsist ja Kõiguste lahest).

Eesti vetikastiku kujunemine

Eesti nüüdisaegne vetikastik hakkas kujunema 13 000–12 000 aastat tagasi, kui mandrijää taandus. Kuid vetikaid oli ka jäävaheaegadel ja varem, nad on olnud osalised Eesti põlevkivi moodustamises – kukersiidimaardla tekkis Hilis-Ordoviitsiumis mere põhja settinud vetikarikkast mudast.

Vetikastiku kujunemist on mõjutanud nii looduslikud protsessid kui ka inimtegevus. Vetikad levisid jõgede valgalade kaudu, õhus levisid nad spooridena. Vetikaid on levitanud ka loomad (eriti linnud). Piirkonnas, kus oli Balti jääpaisjärv, on säilinud selle vetikaliike. Veekogudes on säilinud vetikaid kõigist jääajajärgseist kliimastaadiumidest, kuid igas veekogus sõltub vetikastiku koosseis selle veekogu omadustest. Suur osa ikkesvetikatest (Zygnematophyceae; rohevetikate rühm) ning mõned räni- ja sinivetikad (Bacillariophyta ja Cyanobacteria) kuuluvad haruldasse arktoalpiinsesse flooraelementi, neid vetikaid on rabades ja vähetoitelistes järvedes, kuid inimmõju suurenedes on nende levik ja mitmekesisus vähenenud. 20. sajandil eutrofeerusid (rikastusid toitesooladega) veekogud eelmiste sajanditega võrreldes tunduvalt, see on põhjustanud sini- ja algrohevetikate rohkuse ning sagedase suvise vee õitsemise.

Läänemere Eesti vete vetikastik

Mereline sinivetikas

Sinivetikate õitseng Soome lahel 1997. aasta juunis

Läänemere taimestikus valdavad vetikad, üsna palju on liike, mis on riimveega hästi kohastunud ning mida on arvukalt või isegi massiliselt ka väiksema soolsusega piirkondades – pruunvetikatest (Phaeophyta) põisadru (Fucus vesiculosus), Sphacelaria arctica ning niitja rakisega, eutrofeerunud keskkonda eelistavad Pilayella ja Ectocarpus, punavetikatest Furcellaria lumbricalis ning Polysiphonia ja Ceramium’i liigid, rohevetikatest Cladophora ja Enteromorpha liigid.

Eesti rannikuvees võib mikrovetikaid olla kuni 1200 liiki. Kõige rohkem on ränivetikaid (ligi 600 liiki, neist suurem osa on bentilised ehk põhjaeluviisilised), rohevetikaid (üle 200 liigi) ja sinivetikaid (umbes 130 liiki). Soome lahes on mikrovetikaliike üle kahe korra rohkem kui Liivi lahes (vastavalt 1100 ja 500). Biomassi moodustajatena on olulised ka mõned viburvetikate ehk flagellaatide rühmad, näiteks vaguviburvetikad ehk dinoflagellaadid, neelvetikad ehk krüptofüüdid ja haptofüüdid. Vaguviburvetikad ja haptofüüdid on valdavalt riimveelised, teiste rühmade hulgas on ülekaalus mageveeliigid. Kevadel on rannikumeres ülekaalus ränivetikad ja vaguviburvetikad, suvel ja sügisel aga sinivetikad ja nanoplanktilised (läbimõõt 2–20 μm) viburvetikad. Mõnel sügiselgi on ülekaalus ränivetikad. Eesti rannikuvete makrofüütidest on leitud 12 punavetika-, 17 pruunvetika-, 10 mändvetika- ja 27 rohevetikaliiki. Mereline sinivetikas Nodularia spumigena põhjustab aeg-ajalt Läänemeres laiaulatuslikku vee õitsengut. Nodularia sisaldab peamiselt maksamürgina toimivat ainet nodulariini ja merevesi võib vetika massesinemise korral olla soojaverelistele organismidele ohtlik.

Vetikate ohustatus

Vetikaid ohustab kõige enam veekogude reostumine, seetõttu saab nende kaitse olla edukas vaid elupaiga kaitsmise kaudu. Ohustatud vetikad asustavad peamiselt merd ja järvi. 1998. aasta Eesti punases raamatus oli 14 liiki vetikaid, tollase ohukategooriasüsteemi järgi olid neist 2. (ohualtid) kategoorias 10 liiki (sh kaks arktoalpiinsesse flooraelementi kuuluvat liiki) ja 3. (haruldased) kategoorias neli liiki (sh järvepall). 2008. aastal oli punase raamatu seisukohalt tervikuna võimalik hinnata vaid ikkesvetikate alamhõimkonna desmidieede rühma (600 taksonit), kuna teiste vetikate osas on liiginimestik puudulik. Teistest rühmadest anti hinnang vaid üksikutele tähelepanu väärivatele liikidele (kokku 14 liigile). Analüüsitud 614-st liigist kanti ohulähedaste kategooria nimistusse 24 vetikaliiki.

Vetikate bioindikatsioon ja seire

  • Bioindikatsioon. Osa vetikaid on keskkonnamuutuste suhtes väga tundlikud ja seetõttu head indikaatorid veekogude seisundi hindamisel. Eesti järvedes kasutatakse selleks Skandinaavia koondindeksi täiendatud varianti (Ingmar Ott ja Reet Laugaste, 1996), mis põhineb eutroofsete ja oligotroofsete vetikaliikide arvu suhtel. Ränivetikad on tundlikud vee soolsuse ja pH muutuste suhtes, nende kauasäilivaid ränipantsereid kasutatakse keskkonnamuutuste kindlakstegemiseks. Leeliselise õhusaaste piirkonnas (peamiselt Kirde-Eestis) värvib niitjas rohevetikas Trentepohlia puutüved ja kivid punaseks.
  • Seire. Eesti teadlaste osalemine riikliku keskkonnaseire programmi allprogrammides (näiteks jõgede hüdrobioloogilises seires, Võrtsjärve seires, väikejärvede seires, Peipsi järve hüdrokeemilises ja hüdrobioloogilises seires, rannikumere seires) võimaldab saada vetikate kohta uusimat teavet. Vetikastiku jälgimine annab ülevaate muutustest nii veekogudes kui ka muus keskkonnas. Negatiivsete suundumuste korral annab seire aluse vastavate kaitseabinõude rakendamiseks.

Vetikate uurimine

  • Esimesi kirjalikke ülevaateid Eesti rannikuvete elustiku kohta pärineb Eduard Eichwaldilt („Erste Nachtrag zur Infusorienkunde Russlands”, 1847), kes kirjeldas esmakordselt Liivi lahe vee õitsemist. E. Eichwald uuris ka Tallinna, Haapsalu ja Kuressaare lahte ning kirjeldas 1844, 1847, 1849 ja 1852 lisaks sajale mikrovetikaliigile kuut makrovetikaliiki ja kaht kõrgemat taime. Adolph Goebel uuris Kuressaare lahte ja avaldas 1854 artikli, milles kirjeldas makrofüüte ja mudas leiduvaid ränivetikaid. Johann Weisse 1861 ilmunud töös on käsitletud Kuressaare ravimudas leiduvat 53 ränivetikaliiki. Christoph Gobi uuris põhiliselt makrofüüte.
  • 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses on avaldatud uurimusi Ülemiste järve (Kaarlo Mainio Levander, 1896; Guido Schneider, 1908), Peipsi järve (Nikolai Samsonov, 1909 ja 1912), Pühajärve (Aleksander Audova, 1918) ja Võrtsjärve kohta (K. M. Levander, 1911–13; Max Mühlen ja G. Schneider, 1920) ning kirjeldatud Saaremaa lääneranniku planktonit (Ervin Taube, 1911).
  • Enne Teist maailmasõda uurisid Eesti väikejärvi Robert Vinkel-Voore, Heinrichs Skuja, Irene Jacobson ja Karl Mölder. Regulaarseid vaatlusi rannikumere eri osades tegid 1920. ja 1930. aastail Tartu Ülikooli teadlased eesotsas Heinrich Riikojaga. Tolleaegsed uurimistööd keskendusid peamiselt mikrovetikate liigilisele koosseisule ja ökoloogilistele külgedele. Teodor Lippmaa 1936. aastal ilmunud töö annab ülevaate 23 enamlevinud makrofüüdist ja nende klassifikatsioonist. Eestiga piirnevate merealade põhjataimestiku uuringuid on teinud ka teiste maade teadlased: Nils Eberhard Svedelius (1902) on uurinud Hiiumaa piirkonna makrofüüte, Ole Arthur Eklund (1927–28 ja 1929) ning Johns Gröntved (1927) Hiiumaa ja Vormsi rannikumerd, Ernst Häyrén (1930. aastail) Tallinna, Paldiski, Pakri ja Vormsi rannikumere põhjataimestikku.
  • Pärast Teist maailmasõda on vetikaid uuritud Tartu ülikoolis (Erich Kukk, Kalle Olli), omaaegses Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis (Maia Pork ja Viive Kõvask 1970. aastateni, hiljem Reet Laugaste, Ingmar Ott, Peeter Nõges, Tiiu Trei; samas instituudis uuriti ka jõgede vetikaid – Kai Piirsoo ja Sirje Vilbaste; praegu jätkab instituut erinevate struktuuridena tööd Eesti Maaülikoolis) ja Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis (Georg Martin, Andres Jaanus ja Tiina Paalme). Vetikaid on uurinud ka Henn Kukk Tallinna Ülikoolis ja Aina Leeben Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudis. Mullavetikaid on määranud Tartu ülikooli teadlased E. Kukk ja Jaan Toom. Setete diatomeeanalüüsiga on tegelnud M. Pork ja Tallinna Tehnikaülikoolis Atko Heinsalu. Peipsi järve põhjasetete vetikaid on uurinud ka Peterburi teadlane N. Davõdova.

Eesti teadlased on osalenud ka teiste maade vetikauuringutes (näiteks E. Kukk Venemaal ja Soomes, H. Kukk Venemaal, Soomes ja Poolas, K. Olli Soomes, R. Laugaste Gruusias ja Türkmenistanis, I. Ott Türkmenistanis ja Poolas, P. Nõges Türkmenistanis ja Soomes).

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • M. Pork. Eesti NSV mändvetiktaimed (Charophyta). –  Abiks loodusvaatlejale 1954, 16
  • M. Pork, V. Kõvask. Vetikad. – Võrtsjärv. Toimetaja T. Timm. Tallinn, 1973
  • M. Pork. The Diatom Communities in Estonian Lakes. Some Aspects of Botanical Research in Estonian S.S.R. Tartu, 1975
  • T. Trei. Taimed Läänemere põhjal. Tallinn, 1991
  • R. Laugaste, M. Pork. Diatoms of Lake Peipsi-Pihkva: a floristic and ecological review. – Hydrobiologia 1996, 338
  • R. Laugaste, I. Ott, P. Zingel. Nähtamatu mitmekesisus. Sinivetikad ja algloomad. – Eesti Loodus 2002, 4
  • R. Laugaste, P. Nõges, T. Nõges. Fütoplankton. – Võrtsjärv. Toimetajad J. Haberman, E. Pihu ja A. Raukas. Tallinn, 2003
  • A. Rakko. Veeõitsengud Eesti järvedes. – Eesti Loodus 2011, 8

Välislingid

EE 11, 2003 ( A. Jaanus, H. Kukk,  R. Laugaste ja T. Trei); täiendatud 2011