Eesti vutt

Põldvutt on mitmel maal (peamiselt Jaapanis, Itaalias ja Prantsusmaal) tähtis farmilind. Põldvutimuna ja -liha on väärtuslikud dieettoidud, arvatakse, et nad tõstavad organismi toonust ja sobivad mõne haiguse korral raviks. Kodustatud põldvutil on lennuvõime säilinud, kuid haudeinstinkti on ta kaotanud. Põldvutitibusid saa­dakse inkubaatoris (hautamiskestus 16,5–17 päeva), nad kaaluvad ainult 7–10 g. Täiskasvanud põldvutte pee­takse puurides, nad ei talu stressi ning on sööda ja pidamisrežiimi suhtes nõudlikud. Põldvutibroilerid tape­takse lihaks 40–42-päevaselt, tapasaagis on suur (75–77%). 

Eestisse toodi kodustatud põldvutid 1967. aastal, 1976 asutati Kaarepere metsakatsejaama Kaiavere põldvutifarm. Seal lõid Harald Tikk, Valeri Neps, Reet Laur ja Rein Teinberg jaapani, vaarao- ja inglise valget põldvutti ristates uue põldvutipopulatsiooni. 1988 tunnustati see tõuks (esimene Eestis aretatud linnutõug) ja nimetati eesti vutiks. Eesti vutt on muna-lihatõugu, välimuselt sarnaneb uluk- ja jaapani vutiga, on täiesti haigusvaba, kaalub 180–200 g ja muneb aastas keskmiselt 285–305 muna, mille keskmine mass on 12 g. Eesti vuti genofond asub Jõgeva maakonnas Äksis Rene Treieri tõuvutifarmis. Eesti vutt on ohusta­tud tõugude nimekirjas. Peale eesti vuti kasvatatakse Eestis ka 1996 Prantsusmaalt sisse toodud lihatüüpi vaarao-põldvutte. Eesti vuti genofondi säilimise eest seisab hea ka Eesti Linnukasvatajate Selts.

Välislingid

• Eesti vutt Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu kodulehel
• Eesti vutt Veterinaar- ja Toiduameti kodulehel
• Eesti vutt (pildid)

EME 2, 2009 (H. Tikk); muudetud 2011