Egeuse kultuur

Egeuse kultuur, Kreeta-Mükeene kultuur, III–II aastatuhandel eKr Egeuse mere piirkonnas olnud eneoliitiline ja pronksiaja kultuur. Euroopa arenenuim tsivilisatsioon, millele olid iseloomulikud linnataolised keskused (Knossos, Mükeene, Trooja), väljapaistev arhitektuur ja kunst ning kirjaoskus (algul piktograafiline, hiljem lineaarkiri). Arvatavalt olid tekkinud orjanduslikud riiklikud moodustised. Egeuse kultuuri avastasid arheoloogid Heinrich Schliemann 1871 ja Arthur John Evans 1900. Egeuse kultuuri vald­konda kuulusid Kreeta saar (Kreeta ehk Minose kultuur), Kreeka mandriosa (Hellase kultuur; selle hilist ajajärku nimetatakse Mükeene kultuuriks), Egeuse mere saared (Küklaadide kultuur) ja Väike-Aasia läänerannik (Trooja).

A. J. Evansi järgi jaotub Egeuse kultuuri 3 ajajärku: umbes 3000–2000 eKr kestis varane, umbes 2000–1600 eKr keskmine ja umbes 1600–1100 eKr hiline ajajärk.

Varasel aja­järgul kasutati vaske ja pronksi veel vähe (põhiliselt ehte- ja relvamaterjalina), tööriistad tehti endiselt kivist. Põletatud savinõusid val­mistati potikedrata; säilinud on mitmekesise vormiga, peamiselt ebasümmeetrilise kujuga keraamikaesemeid (nt linnukujuline vaas). Egeuse kultuuri piirkondade suhtluses oli tol aja­järgul tähtis osa Küklaadidel.

Keskmine ajajärk

Kamarese vaas

Keskmisel ajajärgul, umbes 2000–1600 eKr, oli Egeuse kultuuri täht­saim keskus Kreeta. Sellest ajast pärinevad Knossose, Phaistose ja Hagia Triada lossid. Hilisemad nende hulgast olid kindlustamata, suhteliselt kerged puitkarkassiga toortellisehitised, väljast kiviplaatidega vooderdatud, seest krohvitud ja freskodega kaunistatud. Losside plaan on väga keerukas (andnud ainet labürindilegendile). Suured ja väikesed valguskaevudega ruumid rühmituvad keskse pik­liku õue ümber (mõeldud ilmselt härjakultuse-vaatemängudeks), korrused asetsevad lossi eri osades eri kõrgusel. Sissepääse rõhutavad laiad paraadtrepid. Iseloomulikud on värvikad ülalt jämenevad sambad. Seinamaalid esindavad mitut kujutuslaadi: tingliku ornamentaalse kõr­val leidub eluliste motiividega realistlikku laadi. On leitud jälgi suurtest („Õuedaamid”) ja väikes­test kompositsioonidest („Akrobaadid härjaga”, „Pariisitar”), mida iseloomustab fantaasiaküllus ja kujutuse ebakanoonilisus. Samal aja­järgul oli vaasimaali õitseng. Kamarese vaase kaunistav voolava jooneline õitest, hiljem mereloomadest või -taimedest moodustuv orna­ment sobitub variatsioonirohkelt vaasi üldvor­miga. Hilisemail, nn paleestiilis vaasidel on ornament muutunud peenelt graafiliseks ja tardunuks. Skulptuurist on leitud fajanss- ja vandelkujukesi. Kõrgel tasemel olid pronksrelvade ja -tööriistade valmistamine, hõbe- ja kullassepakunst (Vaphiost leitud peeker, 16.–15. sajand eKr), kivilõikekunst ning laevaehitus. Kaubeldi Egiptuse ja teiste Vahemere idaranniku maadega. Piktograafilisest kirjast arenes 1700. aasta paiku eKr nn lineaarkiri А (kreeta kiri), mis on seni dešifreerimata. Kõigi tunnuste järgi oli Kreetal olemas riik. 17.–15. sajandil eKr hõlmas see Knossose valitsejate võimu all ilmselt kogu saare (sellele osutavad kindlustamata lossid ja sillutatud teed). Kreeta kultuur langes umbes 1400 eKr, kui saare val­lutasid Peloponnesosest tulnud kreeklased (ahhailased). Viimasel ajal peetakse võimali­kuks, et Knossos ning enamik teisi losse ja asulaid oli purunenud juba varem, 15. sajandi lõpus eKr Thíras (Santorinis, Lõuna-Küklaadides) toimunud plahvatusliku vulkaani­purske tagajärjel (Atlantis).

Hiline ajajärk

Pärast Kreeta langust kandus Egeuse kultuuri keskus Kreeka mandrile, kuhu umbes 2000 eKr olid rännanud ahhailased. Hilise ehk Mükeene ajajärgu alguse (16.–15. sajand) kultuuris, eriti kunstis, torkab silma Kreeta mõju. Mükeene kultuurile on iseloomu­likud künkail paiknevad nn kükloopiliste müü­ridega kindlustatud linnused, milles kesksel kohal asetseb kuningaloss, ja valitsejate haudehitised – algul kaevus-, hiljem kuppelhauad. Viimased (näiteks Mükeene nn Atreuse varakamber) on Mükeene ehituskunsti suurim saavutus. Mükeenes, Tirynsis ja mujal väljakaeva­tud rajatised on laotud sideaineta suurtest tahutud kividest (megaliitne ehitusviis). Mükeene losside tüüpiline dekoormotiiv oli kahekordsete poolrosettidega alabasterfriis, mida ümbritses spiraalidest kujundatud freskotehnikas riba. Kreeta lossidele iseloomulikku keskset õue ei ole, keskset kohta hõivab pea­ruum megaron. Kolde, 4 samba ja iseloomu­liku sissepääsukujundusega megaron on kreeka antide templi algkuju. Kõrgetasemeline oli kullassepakunst (portreelikud surnumaskid, kuld- ja hõbeinkrustatsiooniga kaunistatud relvad jms). Monumentaalskulptuuri näide on Mükeene Lõvivärava reljeef. Tööriistadest on leitud pronkssirpe. Ahhailased kohandasid oma keelele kreeta kirja, kujunes nn lineaar­kiri B. Pärast Kreeta vallutamist tungisid ahhailased Küklaadidele, Küprosele, Rhodosele ja Väike-Aasia rannikule (Trooja hävitamine) ning lõid sidemed Egiptuse, Sitsiilia ja Lõuna-Itaaliaga. Lineaarkirja В dešifreerimine (Michael G. Ventris, John Chadwick ja Alice Kober 1953) ei ole toonud Mükeene ajajärgu ühiskonna majandusliku ja poliitilise korral­duse kohta täit selgust. Tõenäoliselt oli see ühiskond varaorjanduslik ja Kreeka oli nähtavasti algeliste kuningriikide liit, mida juhtis Mükeene. Mükeene kultuuri keskused purus­tasid 12. sajandil Kreekasse tungivad doorlased. Egeuse kultuur, mis oli arenenud seoses Idamaadega, eriti Egiptuse ja Väike-Aasiaga, mõjutas suu­resti kreeka ühiskonna ja kultuuri edasist arengut.

Kirjandus

  • G. Kehnscherper. Kreeta. Mükeene. Santorin. Tallinn, 1989
  • J. Kaplinski. Santorini. Teekond Ayia Triadasse. Tallinn, 2011

EE 2, 1987