Ruhnus elati traditsioonilise külaseaduse järgi demokraatlikus naturaalmajanduses. See kirjutamata seaduste kogu reguleeris nii maakasutust, kui ka kõiki muid eluvaldkondi – jahipidamist, hülgeküttimist, kalapüüki, paadiehitust ja kogukonna juhtimist. Peamine elukorralduse üksus oli talu (hiskap), kus võis elada mitu peret. 1688 olid vaid 4 hiskapi olid täielikult üksikute perekondade käes, suurem osa oli jagatud kahe, üks koguni kuue perekonna vahel (vt Ruhnu vanadel kaartidel). Hiskapi ei jagatud väiksemateks tükkideks, see pärandati järgmisele põlvkonnale puutumatult. Hiskapi juht oli talu peremees. Eksisteeris ka struktuur, mida kutsuti landskap (dial loandskape) või land (dial loande). See tähendas külakogukonda ja seda juhtis külavanem (lensman), kes valiti taluperemeeste poolt. Juhul kui talu, s.t hiskapi ei pärandatud mingil põhjusel järgmisele põlvkonnale, hoolitses landskap selle eest, et talusse asus elama mõni teine pere. Tõenäoliselt võis talupere teistele talunikele suuremaid probleeme tekitamata ühest hiskapist teise liikuda. See tähendas, et saare maad ei müüdud, vaid pärandati järgmisele põlvkonnale või anti pärijate puudumise korral teisele kogukonna liikmele. Talude maa oli lappide ja ribadena laiali jagatud, nii et iga talu kasutada oli osa igaks tegevuseks sobivast maast. Selline korraldus tagas talude põhimõttelise võrdsuse. See süsteem muudeti alles 1930. aastatel talude kruntimisega.

1688. aasta kaardi on kirjas, et Ruhnus oli 42 perekonda ja 22 talu, millest ühte kasutas pastor. On teada, et 1710 oli elanike arv saarel 293 inimest. Samal aastal suri katku 213 inimest. Enne katku olid asustatud 36 talu ja üks seisis tühjana, igas talus elas keskmiselt 8 inimest. Haiguse tõttu suri täiesti välja veel 6 talu ja 7 teises talus jäi igaühes ellu vaid üks inimene. Aastal 1782 arvestati hoonestatud maad 8 13/16 adramaale, mis olid jagatud 23 asustatud talu vahel. 1842. aastal elas saare 20 täis- ja 7 pooltalus 40 perekonda 207 mees- ja 182 naishingega. Perekonnad ei olnud kuigi lasterikkad, kõige sagedamini 2–3-lapselised. Ruhnulaste keel kujutab endast vanaaegset rootsi murret; enamik mehi oskas ka eesti, läti, soome, saksa ja vene keelt, mida nad olid õppinud naabermaade sadamates.

Ruhnu naine põldu kündmas (1930. aastad)

Mehed puutööd tegemas

Ruhnlased ringmängu mängimas (1930. aastad)

Ruhnulased elasid põllu- ja karjapdamisest, kalastusest ja hülgeküttimisest. Kodune põllutöö oli eeskätt naiste, merel toimetatav kalastus ja hülgeküttimine eeskätt meeste töö. Ainult heinateol aitasid mehed kaasa. Varem andsid need tegevusalad ruhnlastele kogu elatise, võimaldades pea täieliku naturaalmajanduse. Naiste talviseks tööks oli ketramine, kudumine, niplamine ja õmblemine. Eriti osavad olid nad väljaõmblemises; nende paremad rõivad on rikkalikult tikandiga kaunistatud. Mehed tegid ja parandasid paate, võrke ja kingi, punusid nööri ning tegelesid sepise ja puutööga. Kodused torke- ja tööristad olid enamasti omatehtud.

Kalurid rannas

Ruhnu naine kala puhastamas

Masinarehetalgud. Esilpaanil kõrge korviga põhuvanker

Kasutatud kirjandus

• C. Russwurm. Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö I–II. Reval, 1855
• U. Jansson. Ruhnu (Runö) – katastrikaardid ja maastikud 17. sajandist tänapäevani. – Rannaalade väärtused ja nende kaitse. SEI väljaanne nr 7. Tallinn, 2005
• K. Põder. How to Catch a Seal? The Study of Rational Social Norms of 19th Century Island Communities in Western Coast of Estonia. – CEU Political Science Journal, 2006, 1(2), 2–15

Vaata ka seotud artikleid

• Ruhnu ajalugu
• Korsi talu
• Ruhnu küla

Loodud 2013