Ruhnu saare elanikud (1937)

Kalurid paati välja tõmbamas

Ruhnu taluhoov

Ruhnut (rts Runo) on arheoloogiliste uuringute järgi esimesed inimesed külastanud juba 5200 eKr (vt Ruhnu kiviaja asulad). Esimest korda on saart mainitud 1341 (Runen) Kuramaa piiskopi Johannese kirjas, milles kinnitati Ruhnu elanike kohta käivat Rootsi õigust. Saar kuulus Kura piiskopile, oli Vene–Liivimaa sõja ajal aastast 1562 selle järglase, Kuramaa hertsogiriigi koosseisus. Ruhnu Rootsile allutamist taotles Karl IX (käis mitmel korral oma väesalgaga Ruhnus), kuid see teostus alles Gustav II Adolfi ajal 1621. Aastast 1624 on Ruhnu halduslikult Saaremaa koosseisus (v.a 1950–87, kui Ruhnu külanõukogu kuulus Pärnu rajooni). 22. IV 1644 pühitseti Ruhnu Püha Magdaleena puukirik, 1646 püstitati viipetulepaak. 1712. aastast kuulus Ruhnu Venemaa tsaaririigi koosseisu, Peeter I tunnistas nn Rootsi õiguse kehtimist. 1710 elas saarel 35 talus 293 inimest, samal aastal suri katku 213 inimest. 1713 moodustati Ruhnu kihelkond. 1842 elas 20 täis- ja 7 pooltalus (hemman) 40 perekonda 208 mees- ja 182 naishingega. 1877 püstitati Haubjerre mäele metallist tuletorn, 20. VII 1912 pühitseti sisse uus kirik. Eesti ja Läti riikide tekkimisel pretendeerisid Ruhnule mõlemad. Ruhnlaste soovil liideti nende saar 4. VI 1919 Eestiga (vt Ruhnu ühendamine Eestiga), sest Eesti rannikul asusid ruhnlastele erilist huvi pakkuvad hülgepüügipiirkonnad. Ruhnlaste peamisteks tegevusaladeks on olnud hülgeküttimine, kalapüük ja põllumajandus, 1930. aastatel hakati ekspordiks valmistama aerupaate (neid müüdi peamiselt Rootsi). 1927 hakati ruhnulastelt nõudma perekonnanime kasutamist. 1930 viidi läbi maareform, mille käigus kaotati ajalooline lapisüsteem. 1939 oli Ruhnus 49 talu, põllumaad oli 150 ha, peeti 278 veist, 254 siga, 311 lammast ja 160 hobust. 1944 augusti alguses lahkusid ruhnlased Rootsi, saarele jäi kaks peret. Pärast sõda Kihnust, Saaremaalt ja mujalt tulnud eestlased tegelesid põllunduse ja kalapüügiga. 1949 moodustati kolhoos Ruhnu, millest 1951 sai kalurikolhoos Kommunismi Majak. 26. IX 1950 moodustati Ruhnu külanõukogu, mis kuni 12. XII 1987 kuulus Pärnu rajooni koosseisu. 1960.–70. aastad olid Ruhnu nõukogude perioodi õitseaeg, elanike arv kasvas taas 177 inimeseni (1970). 1958 valmis elektrijaam ja küla elektrifitseeriti, 1960. aastatel rajati Ringsu neemele sadam, 1965.–71 toimusid Kihnu-Ruhnu mängud. 2. XI 1969 räsis saart võimas torm, kahjustada said nii metsad kui ka sadam. Kolhoos likvideeriti 1970, misjärel elanike arv vähenes poole võrra. Ruhnurootslaste lahkumise järel jäid paljud talud kasutuseta ning hooned hakkasid lagunema, 1972 lammutati mitu varemeteks muutunud pikkmaja. Nõukogude ajal oli saarel sõjaväelinnak (garnison teenindas radarijaama), viimane Nõukogude sõjaväelane lahkus 23. XII 1992. 19. XII 1991 kinnitati Ruhnu valla omavalitsuslik staatus.

Kirjandus

• A. Kriiska. Kiviaja hülgeküttide jälgedel Ruhnu saarel. – Horisont 2, 2002

Loodud 2013