Eestis elavad forellid. Ülal meriforell, keskel jõeforell, all vikerforell

forellid (ingl trouts, vn форельи), maitsva lihaga lõhilased, nii magevee- kui ka siirdekalad. Eestis elavad looduslikult meriforell ehk iherus (Salmo trutta trutta; ingl sea trout, vn морская форель, ka кумжа) ja selle mageveevorm jõeforell ehk hõrnas (Salmo trutta trutta morpha fario; ingl brown trout, vn pучьевая форель, ka пеструшка), Põhja-Ameerikast sissetooduna vikerforell (Salmo gairdneri; ingl rainbow trout, vn микижа, ka радужная форель).

Iherus on Euroopas Valgest merest Pürenee poolsaareni levinud siirdekala; pikkus kuni 110 cm ja mass 18 kg. Koeb jõgedes kärestikel oktoobrist detsembrini, emased peidavad marja kruusasse. Noorkalad rändavad merre harilikult kaheaastaselt pärast hõbestumist, toituvad kaladest, kasvavad kiiresti ja naasevad pärast 2–3 meres veedetud suve sünnijõkke kudema. Tööndus- ja spordikala. Eesti suurim isend on kaalunud 8,5 kg.

Hõrnas on levinud Euroopas, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas, veedab kogu elu jahedas jõevees; ta toitub õhuputukaist ja kaladest, kasvab kuni 4 kg raskuseks. Koeb oktoobrist detsembrini. Tema levimisele on aidanud kaasa inmene; spordikala. Kalavaru säilitamiseks asustatakse noorkalu ja on kehtestatud püügipiirangud. Nii meri- kui ka jõeforell kuuluvad Eesti punase raamatu (2008) ohulähedaste liikide kategooriasse.

Vikerforell on mitme Põhja-Ameerika lõheliigi hübriid. Ameerikast hakati teda üle maailma levitama 19. sajandil. Kasvab kuni 90 cm pikkuseks, massiga kuni 6 kg. Toitub põhjaloomadest ja kaladest. Koeb märtsis-aprillis. Maitsva liha, kiire kasvu ja leplikuse tõttu kasvatatakse palju farmikalana, nüüdisajal palju ka sumpades. Eesti veekogudesse lasti vikerforelli esimest korda 1896, ka Läänemerre on teda asutatud, kuid looduslikult ei paljune. 2010. aastal püüti Eestis merest (rannapüügina) 12,3 tonni forelli ja kasvatati 584 tonni vikerforelli.

MerLe, 1996; EE 3, 1998; VE, 2006; muudetud 2011